François Truffaut: erinevus redaktsioonide vahel
Luckas-bot (arutelu | kaastöö) P robot lisas: an:François Truffaut |
P [r2.6.4] robot lisas: be:Франсуа Труфо |
||
62. rida: | 62. rida: | ||
[[bn:ফ্রঁসোয়া ত্রুফো]] |
[[bn:ফ্রঁসোয়া ত্রুফো]] |
||
[[zh-min-nan:François Truffaut]] |
[[zh-min-nan:François Truffaut]] |
||
[[be:Франсуа Труфо]] |
|||
[[bs:François Truffaut]] |
[[bs:François Truffaut]] |
||
[[br:François Truffaut]] |
[[br:François Truffaut]] |
Redaktsioon: 24. november 2010, kell 16:57
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
François Roland Truffaut [franssu'aa trüf'oo] (6. veebruar 1932 Pariis – 21. oktoober 1984 Neuilly-sur-Seine) oli prantsuse filmilavastaja, prantsuse "uue laine" üks rajajaid. Ta oli ka stsenarist, produtsent ja näitleja.
Truffaut sündis 6. veebruaril 1932, väljaspool abielu. Ta ei näinud oma bioloogilist isa, kes oli juudi hambaarst. Tema ema uus abikaasa Roland Truffaut aktsepteeris teda kui oma poega ja andis talle oma perekonnanimi. Oma varajase nooruse veetis ta lapsehoidjate ja vanaema seltsis. See oli vanaema, kes nakatas teda suure huviga raamatute ja muusika vastu. Ta elas koos vanaemaga kuni tema surmani. Truffaut oli kümne aasta vanune kui ta hakkas elama koos oma vanematega.
Truffaut veetis enamuse ajast sõpradega ning püüdis viibida väljaspool kodu nii palju kui võimalik. Kino oli see koht, mis andis talle võimaluse põgeneda mitterahuldavast kodust elust. Ta oli kaheksa aastane, kui nägi oma esimene film, milleks oli Abel Gance's "Paradis perdu"(1939). Seal algas tema tuline kiindumus filmide vastu.Pärast seda kui teda oli välja visatud mitmest koolist, otsustas ta end ise õpetama hakata. Tema eesmärgiks oli nädalas vaadata vähemalt kolm filmi ja lugeda läbi kolm raamatut.Truffaut külastas sagedasti Henri Langlois "Cinémathèque Française" kus ta vaatas filme kogu maailmast. Talle meeldis Ameerika kinokunst ning sellised filmitegijad nagu John Ford, Howard Hawks, Nicholas Ray ja Alfred Hitchcock.
Pärast seda kui ta avas oma filmiklubi 1948. aastal, kohtus Truffaut André Baziniga, kes avaldas talle erakordselt suurt mõju.
Truffaut astus Prantsuse armeesse 1950 aastal, kuid järgmised kaks aastat üritas ta korduvalt sealt põgeneda.Ta arreteeriti ning teda süüdistati desterteerumises. Bazin kasutas oma erinevaid poliitilisi kontakte, et teda vabastada ja tal õnnestus Truffaut palgata uus film ajakirja Cahiers du cinema toimetusse.
Truffaut´st sai filmikriitik ja hiljem selle legendaarse filmiajakirja toimetaja. Ta oli tuntud kui "prantsuse film hauakaevaja" ja teda ei lubatud isegi Cannes'i filmifestival 1958. Samal ajal arendas ta välja ühe tolle aja mõjuvõimsama filmiteooria, auteur teooria.
1954. aastal kirjutas Truffaut artikli "Une Certaine tava du Film Français" ( "Teatud Prantsuse Film Kalduvused"), kus ta ründas avalikult tolleaegset Prantsuse filmikunsti, see aga vallandas vaidluste laviini ühiskonnas.
Olles olnud kriitik otsustas Truffaut hakata väntama filme, mis pidid põhinema tema isiklikel veendumusel ja arusaamisel filmikunstist. Ta alustas lühifilmi "Une Visite" võtetega. Pärast Orson Welles "Touch of Evil" filmi nägemist Expo 58-l sai ta inspiratsiooni oma esimese mängufilmi "Les Quatre Cents Coups "("400 lööki") jaoks.
Truffaut oli abielus Madeleine Morgenstern´ga 1959-1965, ja neil sündis kaks tütart, Laura (sünd. 1959) ja Eva (sünd. 1961). Truffaut ja näitlejanna Fanny Ardant elasid koos alates 1981 kuni 1984 ja neil sündis tütar, Joséphine Truffaut (sündinud 28. septembril 1983).
1983. aastal diagnoositi Truffaut´l ajukasvaja. Ta suri 21. oktoobril 1984. Ta on maetud Montmartre kalmistule Pariisi.
Filmograafia
- "Külaskäik" (Une Visite) (1955)
- "Pahategijad" (Les Mistons) (1957)
- "400 lööki" (Les quatre cents coups) (1959)
- "Tuld klaverimängija pihta" (Tirez sur le pianiste) (1960)
- "Vee lugu" (Une histoire d'eau) (1961)koos Jean-Luc Godard´ga
- "Jules ja Jim" (Jules et Jim) (1962)
- "Antoine ja Colette" (Antoine et Colette) (1962)
- "Pehme ihu" (La peau douce) (1964)
- "Fahrenheit 451" (1966)
- "Pruut, kes kandis musta" (La Mariée était en noir) (1968)
- "Varastatud suudlused" (Baisers volés) (1968)
- "Mississippi merineitsi" (La sirène du Mississippi) (1969))
- "Metslane" (L'Enfant sauvage) (1970))
- "Abieluvoodi" (Domicile conjugal) (1970)
- "Kaks inglannat ja kontinent" (Les deux anglaises et le continent) (1971)
- "Tüdruk nagu mina" (Une belle fille comme moi) (1972)
- "Ameerika öö" (La nuit américaine) (1973)
- "Adele O lugu" (L'Histoire d'Adèle H.) (1975)
- "Väikesed muutused" (L'Argent de poche) (1976)
- "Mees, kes armastas naist" (L'Homme qui aimait les femmes) (1977)
- "Roheline tuba" (La chambre verte) (1978)
- "Põgenev armastus" (L'amour en fuite) (1979)
- "Viimane metroo" (Le dernier métro) (1980)
- "Naine kõrvalmajast" (La femme d'à côté) (1981)
- "Lõbus pühapäev" (Vivement dimanche!) (1981)