Edward Drinker Cope

Edward Drinker Cope

Edward Drinker Cope (28. juuli 1840 Philadelphia, Pennsylvania – 12. aprill 1897 Philadelphia, Pennsylvania) oli ameerika paleontoloog, anatoom, herpetoloog ja ihtüoloog.

Cope sündis jõukasse kveekeri perekonda, pidades juba noores eas lugu teadusest. Hoolimata oma isa soovist, et Cope-ist kasvaks eeskujulik farmer, leppis isa oma poja sooviga saada teadlaseks. Tänu sellele sai ta avaldada oma esimese teadusliku aritikli juba 19 aastaselt. Pärast abiellumist oma nõoga kolis Cope oma perekonnaga Philadelphiast Haddonfieldi, New Jersey-sse.

Tema kõige kuulsamaks saavutuseks peetakse Cope-i reeglit (Cope's Rule). Ta on kuulsust kogunud ka Neolamarkismi evolutsioonilise koolkonna ühe rajajana ja ta on mänginud juhtrolli ka fossiilsetes avastuses dinosauruste radadel (Luusõjad).

Elulugu

Lapsepõlv

Edward Drinker Cope sündis 28. juuli 1840 aastal vanima lapsena Alfred ja Hanna Cope-i perekonda. Tema ema suri, kui Edward oli kolmene, kuid teda kasvatas kasuema Rebecca Biddle, kes oli tema sõnul väga soe, siiras ja lapsepõlves polnud emalikust hoolest puudust. Tema lapsepõlvekoduks oli suur kivimaja „Fairfield“, millega käis kaasas 8 aakrine ürgne aed ja maastik. Lapsena meeldis talle seal tundide viisi uitamas käia. Cope-i vanemad väärtustasid haridust ja õpetasid oma lapsi varakult lugema. Samuti käisid nad tihti Uus Inglismaal (USA kirdepoolne osa) muuseumites, loomaaedades ja parkides. Sealt avastas noor Edward oma teadushuvi looduse vastu. 9 aastaselt saadeti Cope Philadelphiasse kooli ja sealt edasi 12 aastaselt kveekeri sugemetega prestiižsesse kooli Westtowni, Pennsylvaniasse. Koolis ei olnud ta kuigi hea õpilane, koolipoisile omaselt õppis ta nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.

Teadlaskarjäär

Pärast kooli lõppu töötas ta isa farmis ja haris end edasi iseseisvalt. Aastal 1858 asus ta tööle Loodusteaduste akadeemias (Academy of Natural Sciences) katalogiseerijana. Jaanuaris 1859 hakkas ta koostama oma esimest suuremat uurimistööd, ära elamiseks toetas teda endiselt isa. Aastal 1961 asus ta õppima Pennsylvania Ülikooli Joseph Leidy käe alla, kes oli tolleaja nimekaim anatoom ja paleontoloog. Õpingute kõrvalt töötas ta akadeemias herbaariumi katalogiseerijana. Kaheaastase töö vältel tutvus ta ornitoloogi ja ihtüoloogi Spencer Bairdiga]]. Tema mõjutusel avaldas ta esimese teadusliku töö kahepaiksete klassifikatsioonist. Järgevad viis aastat keskenduski ta teadustöödele seoses roomajate ja kahepaiksete uurimisega. 

Aastatel 1863–1864, mil Ameerikas oli käimas kodusõda, reisis Edward Euroopas ringi, külastades nimekaid muuseume ja seltse. Ta kaalus ka osa võtta sõjast, kuid sellest mõttest ta loobus. Hoolimata depressioonist, mida ta neil aastatel põdes, jätkas ta nimekate teadlastega kohtumist Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal, Iirimaal, Austrias, Itaalias ja Ida-Euroopas. 1863 aasta talvel tutvus Cope 32-aastase ameerika päritolu paleontoloogiga Othniel Charles Marshiga. Saades hiljem Cope-i suurimaks rivaaliks, olid nad esialgu üksteisele vägagi sümpaatsed. Selleks hetkeks oli Edward Drinker Cope avaldanud juba 37 teaduslikku tööd. 

1870ndaid aastaid peetakse Cope-i kuldseks ajastuks, mil avaldati hulgaliselt tema dinosauruste teemalisi uurimustöid. Lisaks uurimustöödele esitas ta ka esialgseid märkmeid, seda keskmiselt 25 artiklit aastas. Kiirustades ei pööranud ta aga tähelepanu pisiasjadele, mis tihti olid vasturääkivad ning viis teadustöö eksiteele.

1875 aastal suri tema isa Alfred Cope, pärandades talle veerand miljonit dollarit. See mõjutas paljuski teadlase edasist eluteed. Lõpuks sai ta palgata küllaldaselt abikäsi fossiilide otsimise ja kaardistamise tarvis. Isa surm andis talle ka viimase tõuke lõpetada oma eelnevate aastate uurimused ja need põhjalikult kirja panna. 1875 aastal avaldas ta oma elutöö The Vertebrata of the Cretaceous Formations of the West, millel oli 303 teksti- ja 54 pildilehekülge. Järgneval aastal ostis ta Philadelphiasse kaks maja, millest ühe muutis ta muuseumiks ning järjest suurenevaks varakoguks. Naabermajja asus ta ise elama.

Hilisem elutee

1889 aastal sai ta avaldata oma elu teise suurteose Batrachians of North America, mis analüüsis põhjalikult konnade ja kahepaiksete ehitust. Samal aastal ilmus ka ulatuslik väljaanne The Crocodilians Lizards and Snakes of North America, milles teadaolevalt on üle tuhande lehekülje.

Ulatuslikud artiklite väljaanded, välitööd ja reisimised kestsid Cope-il praktiliselt elu lõpuni. Aastal 1896 muutus ta tervis nõrgemaks ja põdes tsüstsiiti. Oma viimased nädalad veetis ta haigevoodis, sealgi andis ta loenguid. Edward Drinker Cope suri 12 aprill, 1897, olles 57 aastane.

Mõisted

Neolamarkism

Kaasaegne evolutsiooniteooria, mis säilitab lamarkismi põhitõed, kuid on mõningate edasiarendustega:

• evolutsioon põhineb looduslikul valikul
• evolutsioon toimub organismi ja keskkonna koostööl

Cope-i reegel

Cope-i reegel on seaduspära, mille kohaselt on evolutsiooniliselt tendents liigi siseselt isendi suurenevale kasvule. Seda teooriat pole tänapäeval kinnitatud.

Luusõjad

Luusõjad olid periood, mil kaks evolutsiooniteoreerikut Edward Drinker Cope ja palenontoloog Othniel Charles Marsh hakkasid kaardistama dinosauruste fossiile ja määrama nende liike. Nende mõlema uuringu ajendiks oli rivaal ja vimm teineteise suhtes. Võtted oma uuringumeetodite tarvis olid tihti teineteist halvustavad ja inetud. Fossiilide otsingul oli sunnitud Cope kasutama eelkõige oma enese finatsilisi vahendeid oma ekspeditsioonide tarvis. Marsh-il olid väljavaated paremad. Ta sai toetust palgata 54 töölist enam kui kümneks aastaks teda abistama.

Luusõdade kestvust loetakse 1877ndast aastast 1892ni. See periood oli mõlemale teadlasele vaimselt, füüsiliselt ja rahaliselt väga kurnav, kuid see-eest väga viljakas dinosauruste uurimise aspektist. Paleontoloogias kirjeldatakse seda kui kuldset dinosauruste ajastut.

Raevukas rivaalitsemine oli väga viljakas ja dokumenteeriti, kirjeldati ja avastati üle 130 liiki dinosauruseid. Luusõja "võitis" Marsh, leides 80 dinosauruseliiki. Marsh-i "võitu" kommenteeritakse, kui mitte süvitsi minevat võitu. Hilisemad allikad on leidnud, tema edu võti oli suuremates inim- ja rahalises ressurssides.

Vaata ka

• Port Kennedy Bone Cave

Kirjandus

• Alroy, John (2. oktoober 1999). "Edward Drinker Cope (1840–1897)". National Center for Ecological Analysis and Synthesis. University of California, Santa Barbara. Vaadatud 17. novembril 2008.
• The Editors of Encyclopædia Britannica. "Edward Drinker Cope AMERICAN PALEONTOLOGIST". {{cite web}}: parameetris |author= on üldnimi (juhend); tundmatu tühi parameeter: |1= ja |2= (juhend)