Audiosignaal
Audiosignaal ehk helisignaal on elektrisignaal, mis edastab helisageduslikku elektrivõnkumist. Inimkõrvale kuuldavate helisageduste alaks loetaks kas 16 Hz kuni 16 kHz või 20 Hz kuni 20 kHz.
Audiosignaalide töötlemine kuulub elektroonika, helitehnika ja IKT valdkonda.
Audiosignaali iseloomustussuurused
Dünaamikaulatus
Pikemalt artiklis Dünaamikaulatus
Audiosignaali dünaamikaulatus ehk dünaamiline diapasoon võib ulatuda kuni 120 detsibellini. Kui näiteks kuuldeläve tasemele vastab audiosignaali pinge 1 μV, siis tavaline kõne annaks signaali tasemel umbes 1 mV ja väga tugev heli (120 dB) annaks signaali 1 V.
Sagedusriba laius ja signaali-müra suhe
Audiosignaalide sagedusriba laiused ja signaali-müra suhted eri helikandjate ja helisalvestuse seadmete puhul (näiteid):
- magnetlint (kasutamisel professionaalses ehk stuudiotehnikas) – 20 Hz kuni 25 kHz ja 70 dB;
- magnetlint kompaktkassetis lindikiirusel 4,76 cm/s ehk helikassett – 20 Hz kuni 16 kHz ja 60 dB;
- heliplaat (vinüülplaat) – 20 Hz kuni 16 kHz ja 70 dB;
- CD – teoreetiliselt 0 kuni 22 kHz ja 90 dB;
- MP3-fail (128 kbit/s) – 20 Hz kuni 16 kHz ja 90 dB;
- SACD – teoreetiliselt 0 kuni 48 kHz ja 105 dB;
- stuudiomikrofon – 5 Hz kuni 22 kHz ja 80 dB;
- kvaliteetne audiovõimendi – 10 Hz kuni 30 kHz ja 100 dB;
- kvaliteetne elektroakustiline seade (kõlar, kuular) – 30 Hz kuni 20 kHz.
Moonutused
- Pikemalt artiklis Mittelineaarmoonutus
Praktiliselt tajumatuks jäävad mittelineaarmoonutused umbes 0,1%. Suuremate moonutuste korral sõltub nende tajutavus suuresti helisignaali iseloomust, taasesitusel kasutatavast helitugevusest ja paljudest muudest asjaoludest.
Digiteeritud audiosignaali puhul võivad esile tulla veel digiteerimisega seotud nähtused, eriti signaali kadudega pakkimise korral.