Villem Raam
Villem Raam (õieti Vilhelm-Voldemar; 17. mai (vkj)/ 30. mai 1910 Pärnu – 21. mai 1996 Tallinn) oli eesti kunstiteadlane ja muinsuskaitsja, kelle peamine uurimisvaldkond oli Eesti keskaja arhitektuur.
Eesti NSV teeneline kunstitegelane ja Nõukogude Eesti preemia laureaat. Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane.
Elukäik
muudaVillem Raam sündis koolmeistri perekonnas. Lõpetas 1930. aastal Rakvere Õpetajate Seminari ning töötas 1930–1932 kooliõpetajana Virumaal Aluveres. 1932. aastal astus Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus peaaineks valis kunstiajaloo. Samast ajast töötas õpetajana ka Tartus. 1934. aasta kevadsemestril astus Eesti Üliõpilaste Seltsi. 1936. aastal täiendas end Soomes ja 1938. aastal Rootsis.
1938. aastal pälvis ta võistlustöö "Keskaegne ehituskunst Eestis ja tsistertslaste mungaordu" eest ülikooli kõrgeima auhinna. Tartu Ülikooli lõpetas Villem Raam 1940. aastal professor Sten Karlingi õpilasena, kuid jätkas samas veel õpinguid.
Esimese suurema erialase tööna juhatas ta aastatel 1936–1939 Padise kloostri konserveerimistöid.[1] Enne Teist maailmasõda tegi ta esimesed sammud kunstikriitikuna ning hakkas tõsisemalt huvituma arhitektuuriajaloost ja restaureerimisproblemaatikast.
1940. aastal käis riigi stipendiaadina end täiendamas Itaalias. Oktoobris 1940 määrati ta Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi direktoriks. Järgmise aasta juunis ta arreteeriti ning saadeti 15 aastaks Siberisse.[2] Algul oli ta Molotovi oblastis Ussollagis (1941–1951), pärast seda asumisel Krasnojarski krais (1951–1956).
Pärast naasmist 1956. aastal töötas ta Teadusliku Restaureerimise Töökojas ja sellest välja kasvanud uurimis-restaureerimisettevõtetes. Seda aastatel 1956–1965 teaduri, 1965–1982 peaspetsialisti ja 1982–1990 konsultandina.
Looming
muudaVillem Raami tähtsaim uurimisteema oli keskaja arhitektuur, sealhulgas Padise ja Pirita klooster, Saare-Lääne ja Järvamaa keskaegseid kirikud, Tallinna linnamüür, Põltsamaa ja Haapsalu linnus. Uurimisega kaasnes sageli restaureerimistööde juhendamine, muinsuskaitseline tegevus ja meie ehituskunsti pärandi tutvustamine.[1]
Lisaks keskaegsetele meistritele jätkus tal tähelepanu ka kaasaegsetele kunstnikele: Ott Kangilaski, Lepo Mikko, Leili Muuga, Evald Okas, Richard Sagrits, Olev Soans, Vive Tolli jt. Olulisim töö ses vallas oli monograafia Evald Okasest. 1960.–1980. aastatel osales ta kõigi peamiste eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo käsitluste ning teatmeteoste koostamisel, viimaseks suuremaks tööks jäi leksikoni "Eesti arhitektuur" üldtoimetamine. Lisaks raamatutele on ta avaldanud üle 60 teadusliku artikli ja kirjutanud umbes 130 käsikirjalist aruannet.[1]
Villem Raami isikuarhiiv asub Eesti Rahvusraamatukogus.
Kronoloogia
muuda- Õppis 1932–1941 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas
- 1930–1940 töötas algkooliõpetajana Aluveres ja Tartus
- 1936 täiendas end Soomes, 1938 Rootsis, 1940 Itaalias
- 1940–1941 oli Riikliku Kunstimuuseumi direktor
- 1941 arreteeriti NKVD poolt ja küüditati Siberisse Krasnojarski kraisse, 1941–1951 vangilaagris, 1951–1956 asumisel
- 1956–1965 Riikliku Projekteerimise ja Teadusliku Uurimise Instituudi "Eesti Ehitusmälestised" teadur, 1965–1982 peaspetsialist, 1982–1990 konsultant
- 1990 dr phil h. c. (Turu Ülikoolis)
Tunnustus
muuda- 1967 Nõukogude Eesti preemia ("Eesti arhitektuuri ajaloo" kaasautor)
- 1978 Kristjan Raua preemia (teos "Eesti kunsti ajalugu I" (I ja II), autorite kollektiiv: Mart-Ivo Eller, Voldemar Erm, Leo Gens, Virve Hinnov, Rudolf Kangert, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tuui Koort, Ene Lamp, Rein Loodus, Mai Lumiste, Tiina Nurk, Evi Pihlak, Villem Raam, Jüri Selirand, Irina Solomõkova (kollektiivi juht), Karl Tihase, Vaike Tiik, Voldemar Vaga, Hannes Valter, Viivi Viilmann, Lehti Viiroja ja Helmi Üprus)
- 1970 Suomen Muinasmuistoyhdistyse liige
- 1976 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
- 1980 Nõukogude Eesti preemia ("Eesti kunsti ajaloo" kaasautor)
- 1983 Kristjan Raua preemia (monograafia "Evald Okas")
- 1985 Martin Carl Adolf Böckler Stiftungi hõbemedal "Mare Balticum"
- 1987 Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees
- 1990 Turu Ülikooli audoktor
- 1993 Eesti Rahvuskultuurifondi elutöö tänuauhind
- 1996 Riigivapi III klassi teenetemärk[3]
- Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane[4]
Mälestuse jäädvustamine
muuda1996. aastal asutas Eesti Muinsuskaitse Selts Villem Raami fondi, et toetada Eesti keskaegse kunsti ja arhitektuuri uurimist ning muinsuskaitselist tegevust. Alates 2000. aastast annab fond iga viie aasta tagant Villem Raami sünnipäeval 30. mail välja Villem Raami preemiat. Stipendiumi saaja valib Eesti Rahvuskultuuri Fondi Villem Raami allfondi halduskogu välja keskaega uurinud kunstiajaloolaste hulgast, kes on oma kirjutiste ja tegevusega avardanud keskaja uurimise piire Eestis ning toonud sellesse valdkonda nii mõttevärskust kui ka uusi, vaimukaid avastusi.
Isiklikku
muudaTema isa oli kooliõpetaja Voldemar Raam. Tema tütred on keemik Helle Lippmaa ja kunstiajaloolane Kaia Haamer.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Raami pildid. Villem Raam fotograafina. Niguliste muuseumi loduleht
- ↑ Inge Kukk. "Kremli täht valgustas muuseumi". Akadeemia 4/ 2009
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Auvilistlased Eesti Üliõpilaste Selts
Kirjandus
muuda- Ene Hion. "Kolm meest stuudios. Hendrik Allik, Gustav Naan, Villem Raam. Valitud minuteid mõttevahetusest". Eesti Raamat. Tallinn 1987, 176 lk
- "Ars Estoniae medii aevi grates Villem Raam viro doctissimo et expertissimo" [artiklite kogumik]. Koostanud Kaur Alttoa. Kogumiku toimkonda kuulunud Eve Alttoa, Kaur Alttoa ja Juhan Kilumets. Eessõna kirjutanud Jaan Tamm. Eesti Muinsuskaitse Selts. Tallinn 1995, 210 lk, ISBN 998-5601459
- Madis Jürgen. "Villem Raam 100". Eesti Ekspress, 30. mai 2010