Vastupaavst
Vastupaavst (ladina keeles antipapa) on isik, kes on kas valitud või seatud parajasti ametis oleva paavsti vastu kui konkureeriv kirikupea. Tema "tiitel" on suhteline, sest osa kiriku liikmeid võib pidada teda õigeks paavstiks. Ajalooliselt on tiitel määratletud selle järgi, milline kahest või enamast paavstist saavutas laiema tunnustuse ja milline (või millised) mitte.
Eelviimane vastupaavst (1410–1415)
Ajaloos seati vastupaavste ametisse mitmel põhjusel. Esimesed vastupaavstid valiti protestiks kiriku ametliku poliitika vastu kiriku sees olevate skismaatiliste vähemusgruppide poolt, sageli tekkis ka küsimusi, kumb paavstidest on õige ja kumb vale ning et paavstivalimiste kord oli suhteliselt segane, siis võisid teatud huvigrupid peaaegu alati ametis oleva paavsti kohta väita, et too on tegelikult ebaõiglaselt ametisse saanud ehk tegelikult valepaavst ning lasta valida omaenda kandidaadi, kes enamasti siiski vastupaavsti tiitliga ajalukku läks.
Alates 10. sajandist nimetasid oma soosikuid paavsti ametisse ka Saksa-Rooma keisrid. Otto III näiteks nimetas esialgu paavstiks oma nõo, seejärel aga õpetaja. Need paavstid saavutasid kiriku keskvõimu nõrkuse tõttu ka üldtunnustuse. Ent kui paavstlus tugevnes, siis muutusid vastupaavstid keisri ja paavsti vahelises võitluses poliitiliseks relvaks. Keiser ja tema liitlased toetasid vastupaavsti, kuid enamasti ei olnud sellest kuigivõrd abi ning pärast seda, kui keiser ja paavst olid ära leppinud, pidid vastupaavstid niikuinii oma ametist loobuma. Esimesena määras vastupaavsti ametisse keiser Heinrich IV, seda tegid ka mitu tema järglast, ka näiteks Friedrich Barbarossa, Friedrich II ja viimasena keiser Ludwig IV 14. sajandil.
Paavsti ja vastupaavsti oli eriti keerukas eristada aga 15. sajandi alguses, mil Euroopa oli lõhenenud Rooma ja Avignoni paavsti toetajateks, kellest kumbki end õigeks kirikupeaks pidas. Olukorra lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogu, mis komplitseeris olukorda aga veelgi, valides veel kolmandagi paavsti. Lõpuks kuulutati need Konstanzi kirikukogul kõik vastupaavstideks ning ametisse nimetati Martinus V, misjärel kolm ülejäänud paavsti olid sunnitud oma ameti maha panema.
Viimaseks ajalooliseks vastupaavstiks oli aga Felix V, kes valiti Baseli kirikukogul 1439. aastal ning pani oma ameti maha 1449. aastal.
Vaatamata sellele, et ametlik kirikupoliitika süüdistas vastupaavste kui skismaatikuid erinevates surmapattudes või vähemasti ebaväärikas käitumises, olid need süüdistused enamasti alusetud ning paavstide-vastupaavstide vastuolud olid seotud peamiselt kas kirikusisese või sekulaarse ja sakraalse võimuvõitlusega.
20. sajandil on vastupaavstideks nimetatud mitu katoliku sekti juhti, kuid nende mõju on äärmiselt väike, võrreldes ajalooliste vastupaavstidega.