Tallinna vallutamine (1944)

Tallinna vallutamine oli Nõukogude vägede sõjaline operatsioon Teises maailmasõjas 1944. aasta septembris mis kulges paralleelselt Saksa vägede evakueerimisega Eestist.

Tallinna vallutamine
Osa Teisest maailmasõja Sõjategevusest Eestis
Toimumisaeg	22. september 1944
Toimumiskoht	Tallinn Eesti
Tulemus	Tallinna vallutamine
Osalised
Saksamaa Löögiüksus Admiral Pitka Nõukogude Liit 8. Eesti Laskurkorpuse 45. üksik tankipolk 952. liikursuurtükkide polk 354. laskupolgu 1. pataljon ja 2. pataljon
Väejuhid või liidrid
Johan Pitka Paul Laamann kapten Karl Talpak polkovnik Vassili Võrk alampolkovnik Eduard Kuslapuu alampolkovnik Sergei Tšesnokov
Jõudude suurus
~

Venemaal kasutatakse sama sündmuse kirjeldamisel väljendit Tallinna vabastamine.

Sõjategevuse käik

Eesti territooriumi mahajätmise võimalust kaaluti Saksa ülemjuhatuses juba 1944. aasta alguses, kui Saksa väeüksused taandusid Punaarmee eest Leningradi alt Narva jõele. Koostati konkreetsed kavad vägede Eestist evakueerimiseks. Adolf Hitleri nõudmisel jätkati Eesti territooriumi hoidmist eelkõige kahel põhjusel.

Esiteks oleks Eesti loovutamine avanud Nõukogude laevastikule tee Läänemerre ja muutnud tunduvalt raskemaks Soome olukorra, mis oleks võinud viia Soome väljumiseni sõjast. Teiseks vajas Saksa sõjamajandus Eesti põlevkivitööstuse toodangut, millest valmistatud õliga sõitsid Saksa väegrupi Nord tankid, allveelaevad, lennukid jne. Soome sõlmis septembri algul 1944 Nõukogude Liiduga relvarahu. Eesti hoidmine muutus nüüd sakslastele riskantseks. Juba augustis olid Nõukogude väed lääne pool Riiat Tukumsi juures murdnud välja Läänemere äärde ja lõiganud Eestis ja Põhja-Lätis asuvad Saksa üksused ära emamaast. Hiljem küll läbipääs taastati, kuid Nõukogude ülekaalukate vägede poolt piiratuna oli uus kottijäämine aja küsimus.

14. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Väiksel Emajõel eesmärgiga tungida välja Liivi laheni ja ajada Eestis olevad Saksa üksused kotti. Saksa vägesid Eestis eesootav katastroof muutus nüüd järjest selgemaks.16. septembril andis Hitler korralduse Eesti mahajätmiseks (evakueerimisplaan "Aster"). Esimestena tuli rindelt välja tuua raskerelvad ja mehhaniseeritud väeosad. Tallinna evakueerimist kattis Narva rinde rannakaitsest taganev kindralmajor Kurt Gerocki lahingugrupp. 17. septembril alustas Punaarmee suurpealetungi Emajõel ja tungis tänu kümnekordsele ülekaalule kiiresti läbi saksa-eesti üksuste kaitse. 20. ja 21. septembril toimusid Avinurme ja Porkuni lahingud Punaarmee eelüksuste, sealhulgas 8. Eesti laskurkorpuse eelüksuste ja Narva rindelt taganevate eesti ja saksa üksuste vahel. Saksa poolel sõdinud eesti sõduritest hukkus mitusada meest, ülejäänud langesid vangi või hajusid metsadesse. Kuigi otsesed kaotused polnud Avinurme-Porkuni lahingus suured, oli sellel järgnevatele sündmustele otsustav mõju. Siin hajutati üksused, mis pidid Eesti põrandaaluse rahvusliku juhtkonna kavade kohaselt Tallinna all kaitsele asuma. Seni organiseeritult taandunud eesti üksused jagunesid väikseteks salkadeks, millest igaüks püüdis iseseisvalt Punaarmee haardest välja murda.

Iseseisvuse taastamise katse

17. septembri õhtul tegi III Germaani Soomuskorpuse ülem kindral Felix Steiner eesti rahvusliku juhtkonna tegelastele teatavaks Eesti mahajätmise. 18. septembril lõpetas Saksa Tsiviilvalitsus ja talle allunud Eesti Omavalitsus oma tegevuse. Samal päeval nimetas viimane vaba Eesti peaminister Jüri Uluots, kes põhiseaduse kohaselt täitis presidendi kohuseid, ametisse Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Tiefiga. 19. septembril toimus Tallinnas Sakala tänaval Eesti Maapanga hoones valitsuse esimene istung. Otto Tief luges ette deklaratsiooni, kus teatati Eesti Vabariigi Rahvuskomitee likvideerimisest ning uue valitsuse tegevusseastumisest. Samal ajal alustasid mitmesugused eestlastest koosnevad relvaformeeringud Tallinnas tegevust ja võtsid mitmel pool linnas võimu enda kätte, ühtlasi takistati sakslastel strateegiliste objektide õhkimist. Admiral Johan Pitka lootis Tallinna alla taanduvate eesti väeosade abil pealinna enda käes hoida, kuid tal ei õnnstunud luua rindel olevate üksustega kontakti. Siiski kuuldes Vabariigi Valitsuse loomisest, asus Maardu-Lagedi liinil asunud soomepoiste 2. pataljon kohapeal võimu üle võtma ja taanduvaid Saksa üksusi desarmeerima. Linnas levisid kõige uskumatumad kuulujutud, millest levinumateks olid teated Tallinna reidile jõudnud Inglise või Rootsi laevastikust. Eestlased takistasid sakslastel ka Maardu tehaste ja Iru silla õhkimist, pidades Saksa minööridega maha väiksema lahingu.

20. septembri hommikul toimus Tallinna Elektrijaama lähedal Vabariigi Valitsuse teine koosolek, kus arutati ka Tallinna kaitsmise võimalikkust. Valitsus määras Jaan Maide Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja äsja illegaalselt Soomest naasnud kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks. Talpak esines ülevaatega olukorrast ja hindas seda üsna pessimistlikult. Narva alt taanduvad eesti üksused olid segamini löödud ja nendega puudus igasugune kontakt. Sidet ei õnnestunud valitsusel luua ka admiral Pitkaga, kes oma löögiüksusi organiseerides mööda maad ringi sõitis. Samal ajal asusid eesti sõdurid Tallinnas omal käel iseseisvust taastama. 20. septembri pärastlõunal võeti Toompea lossi eestlastest valvemeeskonna poolt Pika Hermanni tornist maha haakristi lipp ja heisati sinimustvalge. Eestlastes tekitas see suurt vaimustust, kuid Tallinna sadama piirkonda taandunud Saksa üksustes aga suurt meelepaha. Linnas algas tulevahetus eestlaste ja sakslaste vahel. Eesti SS-leegioni Kindralinspektuuri vahendusel jõuti kokkuleppele, et sinumustvalge jääb õhtuni torni lehvima, mil ta vastavalt lipu statuudile alla lastakse. 21. septembri hommikul heisati Pika Hermanni torni aga nii sinimustvalge kui Saksa sõjalipp.

Sinimustvalge heiskamisega kaasnenud meeleolu tõusule vaatamata oli olukord lootusetu. See tuli eriti selgelt esile 20. septembri õhtul Sakala tänaval toimunud valitsuse koosolekul. Aruandega sõjalisest olukorrast esinenud Omakaitse ülem kolonel Arnold Sinka teatas, et saab täielikult aru mõnepäevase vastupanu organiseerimise sise- ja välispoliitilisest tähtsusest. Kahjuks on selle plaani teostamine aga võimatu, sest Tallinna alla pole hetkel võimalik koondada ühtegi vastupanuvõimelist üksust. Kokkuvõttes pidas ta vastupanu mõttetuks ja soovitas valitsusel maalt lahkuda. Otto Tief teatas siiski, et raskele olukorrale vaatamata asub valitsus oma kohustusi täitma. Tief pidas vajalikuks trükkida ja laiali jagada Riigi Teataja numbri valitsuse nimekirja ja ametisse asumise deklaratsiooniga. Kuna aga valitsusel puudub jõud Tallinna kaitsmiseks, peab ta Eestist lahkuma, et jätkata välismaal võitlust Eesti vabaduse eest. Esimeses järjekorras kuulus evakueerimisele raskelt haige Jüri Uluots, kes oli seni keeldunud maalt lahkumast. Raadio kaudu informeeriti valitsuse ametisse astumisest välismaad.

21. septembril jätkus sadamas sõdurite ja põgenike laadimine laevadele. Pärastlõunal lahkus Vabariigi Valitsus Tallinnast, peaminister Tief koos lähimate võitluskaaslastega jäi esialgu linna. Tallinna komandandiks nimetatud kapten Talpak käskis tuua Tallinnasse Maardus asunud soomepoiste pataljoni. Käsku viima läinud eesti lipnik jäi aga kadunuks. Korda kesklinnas hoidsid mitmesugustesse üksustesse kuuluvad eesti sõjamehed. Saksa väejuhatus pidas neid sündmusi mässuks ning tegi õhtul katset võimu linnas enda kätte tagasi võtta. Tööle pandi välikohtud ja eestlaste vastu saadeti 531. mereväe suurtükidivisjoni patareide meeskonnad, kellest kaks tegelesid linna läbi kammimisega ja üks kaitses sadamat. Esimesena langes nende rünnaku alla Pitka staap Narva maanteel, seejärel soomepoiste pataljon Maardus. Sakslastel õnnestus soomepoisse ootamatult tabada ja mitu meest vangistada, kuid soomepoisid panid vapralt vastu ja lõpuks tõmbusid sakslased sadamasse tagasi. Tulevahetus Tallinnas Eesti ja Saksa sõdurite vahel lõppes 21. septembri õhtupoolikul linna tabanud Nõukogude õhurünnakuga, mis oli tugevaimaks pommilöögiks Tallinnale pärast 9. märtsi pommitamist. Mõneks ajaks kadus linnas ka elektrivool, mis aeglustas "Riigi Teataja" trükkimist. Selle number valmis alles 22. septembri hommikuks ning selle üleskleepimiseks ei jäänud enam palju aega. Üksikutes kohtades seda siiski tehti, kuid selleks ajaks olid Nõukogude tankid jõudnud juba Tallinna piiridesse.

Tallinna vallutamine

21. septembril 1944 loodi Nõukogude Kõrgema Väejuhatuse Peakorteri korraldusel neli mehhaniseeritud eelsalka, mille eesmärgiks oli Tallinna hõivamine. Ühe eelsalga moodustas 8. Eesti Laskurkorpus, mida alguses juhtis korpuse ülema asetäitja polkovnik Martin Pusten, keda ootamatu surma järel asendas polkovnik Vassili Võrk. Salga moodustasid 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskupolgu 1. pataljon(i 1. ja 3 rood) ja 2. pataljoni 5. ja 6. rood, automaatrelvade rood ja kaks rühma tankitõrjepüsside roodust. Eesti laskurkorpuse ülema kindralleitnant Lembit Pärna korraldusel paigutati nad 21. septembri hommikul Paasvere juures autodele ning suunati Tallinna peale, Laekvere-Simuna-Väike-Maarja-Ambla-Jäneda-Vetla-Perila-Vaskjala suunal. Triigi juures liitus dessantkolonniga ka 45. üksiku tankipolgu 16 tanki ja 952. liikursuurtükkide polgu 8 liikursuurtükki. Teel kohtasid nad vastupanukoldeid Koigi ja Pirita jõel Vaskjala juures. Vassili Võrgu dessantgrupp sisenes Tallinnasse Tartu maanteelt, kell 11.30 tungis eelsalk Tallinna, linnas hõivati lennuväli, kus saadi sõjasaagiks 25 lennukit. Tallinnas suundusid nad polgukomandör V. Võrgu ja pataljonikomandör kapten Osvald Juhansoo juhtimisel mööda Pärnu maanteed ning üle Vabaduse platsi Toompeale.

Tallinna suuna liikusid ka idasuunalt Tapalt, mööda Piibe maanteed 72. laskurdiviisi väeosad kindralmajor Ilja Jastrebovi juhtimisel ja Rakverest, polkovnik Anatoli Kovalevski 152. üksiku tankibrigaadi tankid Tallinna Ambla, Aegviidu, Anija ja Raasiku kaudu. Raasiku lähistel toimus 21. septembri õhtul kokkupõrge pealetungiva 152. Leningradi üksiku tankibrigaadi dessantüksuse ja taanduvate Saksa vägede vahel. 8. armee 117. laskurkorpuse eelsalk (koosseisus 27. üksik tankipolk, 1811. liikursuurtükkide polk ja pataljon laskureid) 72. laskurdiviisi komandöri kindralmajor Ilja Jastrebovi juhtimisel väljus Rakverest 21. septembri hommikupoolikul, kuid samal päeval siiski Tallinna ei jõudnud. 45 km kaugusel Tallinnaast, Kaberla-Kodasoo piirkonnas, Kahala küla lääneserval Loo jõe joonel tõkestasid Gerocki lahinggrupi üksused nende edasiliikumine. Kaberla-Kodasoo piirkonna lahingusse lülitusid ka samal marsruudil liikunud 117. laskurkorpuse teise, 125. laskurdiviisi eelsalga üksused - 82. tankipolk ja 1222. liikursuurtükkide polk ning kaks laskurpataljoni. Lahing kestis ehk pisut üle tunni, vastu õhtut sakslaste vastupanu lõppes. Järgmisel hommikul kohtasid ühinenud eelsalgad uut vastupanu alles Iru juures Pirita jõel, see aga enam ei suutnud edasiliikumist tõkestada ja nad sisenesid Lasnamäelt mööda Narva maanteed Tallinna. Kovalevski 152. üksiku tankibrigaadi tankid sisenesid Tallinna, mööda Narva maanteed Ülemiste jaama kaudu.

Nõukogude ametliku versiooni kohaselt hõivasid 22. septembril 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 72. laskurdiviisi väeosad koostöös 27. ja 82. tankipolgu, 1811. liikursuurtükkide polgu ja 152. tankibrigaadiga Tallinna. 8. Eesti Laskurkorpuse 7. Eesti Laskurdiviisi 354. Laskurpolgu eelsalk ja alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. üksik tankipolk «Nõukogude Eesti eest», alampolkovnik Sergei Tšesnokovi 952. liikursuurtükkide polk, eesotsas polguülema Vassili Võrguga jõudis 22. septembril Saksa vägedest maha jäetud Tallinna. Punalipulise Balti laevastiku 3. järgu kapteni A. Kjutškovi torpeedokaatrid ületasid ööl vastu 23. septembrit tõkete vööndi Tallinna lahes ja randusid Miinisadamas. 13. lennuväearmee lendurid pommitasid 21. ja 22. septembril nii Tallinna sadamas kui ka reidil seisvaid ning sealt lahkuvaid saksa sõja- ja transpordilaevu ning jälitasid neid hiljem ka merel. 19 transpordilaeva vägede ja veostega ning mitu sõjalaeva uputati.

Leitnant Johannes Lumiste ja jefreitor Elmar Nagelman kõrvaldasid Pika Hermanni tornis lehvinud Eesti Vabariigi sinimustvalge lipu ja heiskasid asemele Nõukogude Liidu punalipu (28. septembril 1944 ilmunud ajalehe Uus Postimees reportaažis on Pika Hermanni torni esimese punalipu heiskajatena märgitud hoopis punaväelased V. Vrjurkov ja N. Golovan). Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi hoonele panid punalipu lehvima 117. laskurkorpuse 14. laskurpolgu võitlejad V. Vjurkov ja N. Golovan, Raekoja torni 657. laskurpolgu agitaator Iljin koos polgu inseneri major Kassejeviga.

Viimased suured põgenikega laevad olid Tallinnast lahkunud 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul. Viimane Saksa väeüksus, mis Tallinnast sel hommikul lahkus, oli 531. mereväe suurtükipataljon. Enne laevaleminekut hävitati kõik suurtükid ja muu relvastus, erivarustus, relvad, mida polnud võimalik evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid, vagunid ja raudtee. Tallinna elektrijaamale avati tuli merelt ja sadam purustati.

Otto Tief lahkus koos viimaste valitsuse liikmetega Tallinnast rannikule 22. septembri varahommikul.

18. septembril ametisse nimetatud ja 20. septembril ametisse astunud põhiseaduslikul Eesti valitsusel puudusid märkimisväärsed sõjalised jõud Tallinnale pealetungivate Nõukogude vägede tagasilöömiseks. Narva ja Emajõe rinnetelt taganevaid eesti sõdureid ei õnnestunud koondada, sest üksused olid laiali pillatud ja segunenud Läti poole taanduvate saksa väesalkadega. Praktiliselt ainsaks relvajõuks oli Löögiüksus Admiral Pitka. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale.

Vaata ka

• Suur põgenemine