Tahe
|
See artikkel räägib psühholoogia ja filosoofia mõistest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Tahe (täpsustus) |
Tahe on psüühiline funktsioon, mis avaldub sihiteadliku püüdlusena ja võimena teha valikuid ning mõtteid teoks teha, üldisemalt igasuguste tegevusimpulssidena.
Tahe võimaldab kontrollida oma käitumist. Tahtlikku tegu tajutakse isiklikult kontrollituna.
Psühholoogia
muudaVanemas psühholoogias oli 'tahe' üks põhimõisteid. Muu hulgas psühhoanalüüsi arusaam, mille kohaselt teadlik tahe on illusioon, mis varjab teadvustamata tunge ja "mentalistlike" mõistete kriitika välismõjusid rõhutanud biheiviorismis tõid kaasa selle mõiste väljatõrjumise psühholoogia erialakirjandusest; seda asendavad tungi, vajaduse, motivatsiooni ja otsustamise mõiste.
Tahe kui enesekontrolli ja eneseregulatsiooni võime on siiski olnud kesksel kohal eksistentsialistlikus psühholoogias, humanistlikus psühholoogias ja uuemas tunnetuspsühholoogias. Mõistet kasutatakse ka positiivses psühholoogias.
Motivatsiooni tahtelist komponenti on uurinud teiste seas Narziss Ach, Heinz Heckhausen, William James, Kurt Lewin, Rollo May, William McDougall ja Otto Rank.
Filosoofia
muudaLääne filosoofias on olnud laias laastus kaks erinevat tahtekäsitust. Stoik Seneca käsitas tahet inimese psüühika põhielemendina; ta mõistis seda mõistusega põhjendatud ja määratud püüdlusena. Aleksandria Klemensi järgi seevastu on tahe mõistusest sõltumatu, irratsionaalne tegevusallikas.
Augustinuse järgi määravad inimese elu tahe ja püüd saavutada seda, mis on püüdlemist väärt, nimelt armastust, ning armastus ja tahe on üks ja seesama. Tunnetus on tahteakt.
Keskajal vaieldi tahte ja mõistuse vahekorra üle. Duns Scotus jt voluntaristid väitsid, et primaarne on tahe: hea ja tõene on hea ja tõene sellepärast, et Jumal tahab seda. Thomas Aquinas jt intellektualistid väitsid, et Jumal tahab seda, mida ta on tunnetanud hea ja tõesena.
Voluntarismi jätkavad Niccolò Machiavelli ja Thomas Hobbesi poliitikateooria, milles positiivset õigust mõistetakse valitseja tahte väljendusena, ning 20. sajandi õiguspositivism.
Johannes Nikolaus Tetens jaotas 1770ndatel inimese konstitutsiooni kolmeks iseseisvaks vallaks – tunnetuseks, tunneteks ja tahteks.
Immanuel Kant määratles hea tahte ehk moraalitahte mõistust määratleva tahte ehk praktilise mõistusena.
Johann Gottlieb Fichte järgi on tahe sama mis mina.
Arthur Schopenhaueri filosoofias on pime elu- ja säilimistahe maailma sisim tuum.
Friedrich Nietzsche järgi on irratsionaalne võimutahe inimeste igasuguse teoretiseerimise ja tegutsemise tõukejõud.