Vikipeedia

Sufražett

Sufražett (inglise keeles suffragette; suffrage – 'hääleõigus') oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses naiste õiguste (eriti naiste valimisõiguse) eest võitleva liikumise liige.

Sufražetid Annie Kenney (vasakul) ja Christabel Pankhurst (umbes 1908)

Sufražist (suffragist) oli üldisem termin valimisõiguse laiendamise pooldaja tähistamiseks. See hõlmas erinevate poliitiliste vaadetega naisi ja mehi, sufražetid olid naised.

Suurbritannia mõistes soovisid sufražistid naiste valimisõiguseni jõuda konstitutsiooniliste ja rahumeelsete vahenditega, sufražetid kasutasid eesmärgile tähelepanu püüdmiseks radikaalsemaid meetodeid.[1] Ameerikas nimetati naiste valimisõiguse eest võitlejaid sufražistideks. Sufražetiks nimetamine tähendas USAs naisaktivisti naeruvääristamist.[2]

Terminit "sufražett" seostatakse eeskätt Naiste Sotsiaalse ja Poliitilise Liiduga (Women's Social and Political Union, WSPU), mis tegutses Suurbritannias aastatel 1903–1917. WSPU liikmeid teati nende äärmuslike taktikate poolest. Näiteks pidasid nad näljastreike, aheldasid end vahistamise provotseerimiseks aiapiirete külge, kallasid postkastidesse ohtlikke kemikaale, lõhkusid avalike hoonete aknaid ja süütasid öösiti tühje hooneid. Londoni Holloway vanglas tavatseti näljastreiki pidanud sufražette sunniviisiliselt toita.

1893. aastal sai Uus-Meremaast esimene riik, mis andis kõigile üle 21-aastastele naistele õiguse parlamendivalimistel hääletada.[3] 1895. aastal saavutasid valimisõiguse Lõuna-Austraalia naised. Lisaks said nad õiguse parlamenti kandideerida.[4]

USAs lubas Wyomingi osariik vähemalt 21-aastased naised valimiskasti juurde 1869. aastal ja Utah' naised said valimisõiguse 1870. aastal. 1920. aastal laienes valimisõigus kõigile USA naistele. Kanadas (v.a Québecis) said vähemalt 21-aastased naised valida alates 1919. aastast.

Suurbritannia võttis vähemalt 30-aastased ja teatud varanduslikele tingimustele vastanud naised valima lubava seaduse vastu 1918. aastal. 1928. aastal said valimisõiguse kõik vähemalt 21-aastased Suurbritannia naised.

19. sajandi lõpp – 20. sajandi algus Suurbritannias

muuda
 
Briti sufražett 1910. aasta paiku

Briti sufražetid olid enamjaolt kõrgklassist või keskklassist ning nad ei olnud rahul naiste ühiskondliku ja majandusliku olukorraga. Ka mitmed mehed olid naistele valimisõiguse andmise poolt. Näiteks 1866. aastal ütles John Stuart Mill ajaloo esimese parlamendiliikmena, et ka naised peaksid saama valida.[5]

1897. aastal moodustasid 17 naiste valimisõiguse eest seisnud ühingut Naiste Valimisõiguse Ühingute Rahvusliku Liidu (National Union of Women's Suffrage Societies, NUWSS).[1] Liidu juht Millicent Fawcett tahtis, et tegevus jääks seaduse piiridesse. Jagati lendlehti, korraldati kokkusaamisi ja esitati petitsioone, kuid tegutsemine ei olnud kuigi mõjukas.

1903. aastal asutas Emmeline Pankhurst uue organisatsiooni – Naiste Sotsiaalse ja Poliitilise Liidu (WSPU). Pankhurst leidis, et rahumeelsusest soovitud muutuste saavutamiseks ei piisa, ja otsis tõhusamaid strateegiad. WSPU moto "Deeds not Words" järgi lugesid teod, mitte sõnad.[1]

Nimetuse "sufražett" võttis 1906. aastal kasutusele ajalehe Daily Mail ajakirjanik Charles E. Hands.[6] Ajakirjaniku eesmärgiks oli naisõiguslaste (eriti WSPU liikmete) naeruvääristamine, kuid mõnituse sihtmärgid võtsid termini omaks ja defineerisid selle ümber. Ingliskeelses kirjapildis "suffragette" sisalduv sõna "get" ('saama') näitas, et nad mitte ainult ei taha valimisõigust saada, vaid ka saavad selle.[7]

Sufražetid õppisid mitmeid protestiavaldamismeetodeid tsaarivõimu eest Inglismaale pagenud vene põgenikelt. Neilt võeti üle näiteks näljastreigi kasutamine.[8]

 
Emily Davisoni mälestuseks välja antud sufražettide ajalehe erinumber (13.06.1913)

1909. aastal hakkas WSPU avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja raha kogumise eesmärgil müüma lauamängu "Pank-A-Squith". Mängija ülesandeks oli jõuda spiraalikujulisel mängulaual kodust parlamenti ning seejuures pääseda mööda peaminister Herbert Asquithi ja liberaalide valitsuse poolt ette lükatud takistustest.[9]

1912. aasta oli briti sufražettide jaoks pöördelise tähtsusega. Siis hakati kasutama sõjakamaid taktikaid – ennast aiapiirete külge aheldama, postkastisisu põlema panema, aknaid purustama ja mõnikord ka pomme õhkima.[10] Põhjuseks oli see, et peaminister Asquith ei allkirjastanud dokumenti, mis oleks andnud vähemalt 30-aastastele varaomanikest (või vara omava mehega abielus olevatele) naistele õiguse valimistel hääletada. Asquith loobus viimasel hetkel alla kirjutamast, kuna kartis, et naised võivad järgmistel valimistel tema erakonna vastu hääletada.

4. juunil 1913 astus sufražett Emily Davison Epsom Derby hobuste võiduajamisel keset võistlust rajale ning sai kuningas George V hobuse kapjade all surmavalt vigastada.[11] Siiani vaieldakse, kas ta üritas kuninga hobuse külge naistele hääletusõigust nõudnud loosungit kinnitada. Davison sai sufražettide esimeseks märtriks, tema matuserongkäigul marssisid Londoni tänavatel tuhanded sufražetid. Samas küsisid paljud mehed, et kui kõrgeltharitud naine kihutava hobuse ette läheb, siis kuidas saab naistele hääleõigust anda.[12]

Sufražetid vanglas

muuda

20. sajandi algusest Esimese maailmasõjani vahistati Suurbritannias avaliku korra rikkumise eest ligikaudu tuhat sufražetti.[13] Esimesteks vangi pandud sufražettideks olid 1905. aasta oktoobris kinni võetud Christabel Pankhurst ja Annie Kenney.[14] Vanglamüüride taha sattunud sufražetid soovisid, et neid koheldaks poliitvangidena. Poliitvangidel oli tavavangidest rohkem õigusi – neil tohtis käia rohkem külastajaid ja nad võisid soovi korral raamatuid või artikleid kirjutada. Kuid et eri kohtute vahel polnud järjepidevust, polnud poliitilise vangi staatus ja kergema režiimiga esimesse osakonda saatmine sufražeti jaoks sugugi kindel. Neid võidi paigutada ka vanglate teise või kolmandasse osakonda, kus kinnipeetavatel oli palju vähem vabadusi kui esimeses osakonnas hoitud poliitvangidel.

WSPU hakkas teemaga tegelema. Korraldati kampaania, et vangistatud sufražettidele antaks poliitvangi staatus. Kampaania kukkus suures osas läbi. Võimud kartsid, et poliitvangi staatust võidakse kasutada hüppelauana märtri staatuseni,[15] kohtud ja siseministeerium andsid teada, et nende nägemuses kuritarvitasid esimesse osakonda paigutatud sufražetid neile antud vabadusi ja töötasid vanglas WSPU eesmärkide edendamise nimel.[16] Selle tulemusena hoiti sufražette edaspidi vanglate teises ja mõnel juhul ka kolmandas osakonnas, neile lõpetati igasuguste privileegide osutamine.[17]

Näljastreigid

muuda

Kui sufražette ei tunnistatud enam poliitvangidena, hakkasid paljud vangistuses viibinud sufražetid näljastreike pidama. Esimesena keeldus söömisest 1909. aasta juulis kuuks ajaks vandalismi eest vangi mõistetud Marion Wallace Dunlop. Oma plaane sufražettide juhtidega läbi arutamata hakkas Dunlop protestima selle vastu, et talle ei antud poliitvangi staatust, ja lõpetas söömise.[18] Siseminister Herbert Gladstone otsustas, et 91 tundi näljastreiki pidanud Dunlop tuleb meditsiinilistel põhjustel vanglast vabadusse lasta. Gladstone kartis, et muidu saab Dunlopist sufražettide märter. Kuid Dunlopist sai hoopis eeskuju, kelle tegevust paljud teised vangistatud sufražetid jäljendama hakkasid.[19] Peagi sai toidust keeldumine vangistatud sufražettide jaoks tavapraktikaks, millega avaldati meelt selle vastu, et neile ei antud poliitvangi staatust. Näljastreiki pidanud sufražetid lasti paari päeva pärast vabadusse, kus nad jätkasid korrarikkumist ja oma võitlust naiste valimisõiguse saavutamise nimel.[20]

Sundtoitmine

muuda
 
Sufražeti sundtoitmine nina kaudu makku viidud toru abil Holloway vanglas (umbes 1911)

Et sufražettide meeleavaldused muutusid agressiivsemaks, otsustas ka Briti valitsus karmimad meetmed kasutusele võtta. 1909. aasta septembrist ei soovitud toidust loobuvaid sufražette enam niisama vangist vabaks lasta. Samas kaasnes näljastreikidega vangla jaoks ebameeldiv risk, et kui mõni nälgiv sufražett peaks vangla müüride vahel ära surema, oleks vangla tema surma eest vastutav. Seetõttu hakati vanglates sufražette sunniviisiliselt toitma. Selleks tarbeks viidi sufražeti suu või nina kaudu tema makku kummitoru, kuhu kallati toitu.[21] Sufražetti ennast hoiti sel ajal jõuga kinni. Sufražetid on hiljem sundtoitmise käigus kogetut võrrelnud vägistamisega. Paljud kirjeldasid, et protsess oli nende jaoks valus.

Varem oldi sundtoitmist kasutatud vaid patsientide puhul, kes ise süüa või neelata ei suutnud. Kuigi arstid olid sundtoitmise meetodi haigete inimeste jaoks sobilikuks tunnistanud, kaasnesid täiesti tervete sufražettide jaoks sundtoitmisel terviseriskid.[22] Mõnda aega sufražettide sundtoitmist jälginud arstid leidsid, et see tekitab lühiajalist kahju vereringele, seedeelundkonnale ja närvisüsteemi talitlusele ning on pikemas perspektiivis kahjulik sufražettide füüsilisele ja vaimsele tervisele.[23] Valesti paigaldatud toru võis põhjustada ka kopsukelme põletikku ja kopsupõletikku.[24]

Seadused

muuda

Avalikkuse nõudmisel muudeti sufražettide vangistust puudutanud reegleid. Märtsis 1910 võttis Winston Churchilli juhitud siseministeerium vastu reegli 243A, millega anti teises ja kolmandas osakonnas kinnipeetud kergemate rikkumiste eest karistust kandnud vangidele mõned esimese osakonna vangide privileegid. Nii suudeti näljastreigid kaheks aastaks lõpetada.[25] Näljastreigid algasid siiski uuesti, kui Emmeline Pankhurst viidi vangla teisest osakonnast üle esimesse osakonda, ja teised sufražetid ei olnud rahul enda staatusega.[26]

Aprillis 1913 võeti vastu rahvasuus "kassi ja hiire seadusena" tuntuks saanud "Prisoners (Temporary Discharge for Ill Health) Act 1913". Seadus legaliseeris näljastreigid – nälgiv sufražett lasti tervise halvenedes vabadusse, kuid võeti terveks saanuna tagasi vanglasse, kus ta pidi oma karistuse lõpuni kandma.[27] Nii ei saanud Briti valitsust süüdistada toidust keelduva meeleavaldaja nälga suremise või nälgimisest tekkinud tervisekahjustuste eest. Seaduse vastuvõtmine lõpetas suuresti sufražettide sundtoitmise. Sundtoitmist kohaldati edaspidi naistele, kes olid korda saatnud mõne tõsisema kuritöö, ja kes võisid tagasi vabadusse saanuna korrarikkumist jätkata.[28]

Ihukaitse

muuda
 
Karikatuur jiu-jitsu tehnikaid valdava sufražeti vahistamisest (1910)

1913. aasta algul loodi WSPU juurde ihukaitsjatena tuntud naiste ühing. Ihukaitsjate ülesanne oli Emmeline Pankhursti ja teiste oluliste sufražettide füüsiline kaitsmine vahistamise ja rünnakute eest. Üks läänemaailma esimesi naissoost võitluskunstide treenereid Edith Margaret Garrud õpetas WSPU ihukaitsjatele jiu-jitsut ja enesekaitsetehnikaid. Ihukaitse liikmed osalesid oma juhte kaitstes mitmes politsei vastu suunatud vägivaldses ettevõtmises.[29]

Esimene maailmasõda

muuda

Maailmasõja puhkedes panustasid sufražetid aktiivselt ühiskonna sõjaaegsesse toimimisse. Näljastreigid lõppesid. Augustis 1914 andis Briti valitsus vangistatud valimisõiguse aktivistidele amnestia[30] ja Emmeline Pankhurst lõpetas peagi kõik ühingu sõjakad tegevused. Et sufražetid töötasid sõja ajal ühiskonna heaks, suhtus avalik arvamus sõja lõppedes neisse soosivalt.

Naised võtsid sõja ajal enda kanda paljud traditsiooniliselt meeste täita olnud ülesanded. Seetõttu muutus arusaam sellest, milleks naised suutelised on. Sõja käigus tekkis briti sufražettide liikumises lõhe – Emmeline ja Christabel Pankhursti juhtimisel kuulutas WSPU sõja ajal välja vaherahu, samas kui radikaalsemalt meelestatud sufražetid moodustasid Sylvia Pankhursti juhtimisel Naiste Valimisõiguse Föderatsiooni (Women's Suffrage Federation) ja jätkasid võitlust.

Järjepidevalt seaduse piires tegutsenud NUWSS jätkas sõja ajal lobitööd ja jõudis koalitsioonivalitsusega mitmes küsimuses kompromissile.[31] 6. veebruaril 1918 võeti vastu seadus, mis andis vähemalt 30-aastastele majanduslikult kindlustatud naistele valimisõiguse. Samuti said valimisõiguse kõik vähemalt 21-aastased briti mehed. Seadus lubas valimistel hääletama 40% Suurbritannia naistest ehk umbes 8,4 miljonit naist. Novembris 1918 võeti vastu seadus, mis lubas naistel parlamenti kandideerida. 1928. aastal laiendati valimisõigus kõigile vähemalt 21-aastastele naistele.[32]

Mõju ja hinnangud

muuda
 
Emmeline Pankhurst

Üldiselt leitakse, et sõjakate sufražettide liikumise esimene faas aitas mobiliseerida valimisõiguse eest seisnud huvigruppe. Naised toetasid tänavatel toimunud mässamist ja NUWSS ja WSPU aitasid teineteist. Samas on arvatud, et ajakirjanduse tähelepanu püüdmiseks oleks piisanud näljastreikidest ja sundtoitmisest, kuid Pankhurstid jätkasid avalikkuse huviorbiidis püsimise nimel tegutsemise laiendamist. Sufražetid hakkasid häirima Liberaalse Partei koosolekuid, kahjustasid avalikke hooneid ja mõnikord ka süütasid tühju hooneid. On kõlanud hinnanguid, et sellise käitumisega mindi liiga kaugele. Teised naiste valimisõiguse pooldajad ei kiitnud nende taktikaid heaks. Öeldi, et sufražettide käitumine pigem takistas naiste valimisõiguse saamist, kui aitas sellele kaasa.[33][34]

Värvid

muuda

1908. aastal võttis WSPU oma lippudel, loosungitel, märkidel, postkaartidel ja muudel materjalidel kasutusele lilla, valge ja rohelise värvikombinatsiooni.[35] Lilla pidi sümboliseerima väärikust, valge puhtust ja roheline lootust. Rahva seas levinud müüdi kohaselt moodustus värvidest akronüüm GWV (sõnadest green, white ja violet) – Give Women Votes ('andke naistele hääled').

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Rebecca Myers (28.05.2013). General History of Women’s Suffrage in Britain. The Independent.
  2. ↑ Did You Know? Facts About Woman Suffrage. National Women's History Museum.
  3. ↑ Story: Voting rights. Te Ara: The Encyclopedia of New Zealand.
  4. ↑ Constitution (Female Suffrage) Act 1895 (SA)
  5. ↑ Sophia A. Van Wingerden (1999). "The women's suffrage movement in Britain, 1866–1928". Palgrave Macmillan. lk 9.
  6. ↑ Crawford 1999, lk 452.
  7. ↑ Gertrude Colmore (2007). "Suffragette Sally". Broadview Press. lk 14.
  8. ↑ Kevin Grant (2011). "British suffragettes and the Russian method of hunger strike". Comparative Studies in Society and History 53 (1): 113–143.
  9. ↑ Collection Highlights, Pank-A-Squith Board Game, People's History Museum. People's History Museum.
  10. ↑ Fern Riddell (2015). "The Weaker Sex? Violence and the Suffragette Movement". History Today 65 (3).
  11. ↑ Exhibition: Emily Wilding Davison Centenary. LSE Digital Library. 2013.
  12. ↑ "Suffragettes". HistoryLearningSite.co.uk. 2014.
  13. ↑ June Purvis (1995). "The Prison Experiences of the Suffragettes in Edwardian Britain". Women's History Review 4 (1): 103–133. lk 103.
  14. ↑ Geddes 2008, lk 81.
  15. ↑ John Williams (2001). "Hunger Strikes: A Prisoner's Right or a 'Wicked Folly'?". Howard Journal 40 (3): 285–296. lk 285.
  16. ↑ Geddes, lk 81.
  17. ↑ Elizabeth Williams (2008). "Gags, funnels and tubes: forced feeding of the insane and of suffragettes". Endeavor 32 (4). lk 134.
  18. ↑ Ian Miller 2009, lk 360.
  19. ↑ Crawford 1999, lk 742.
  20. ↑ Geddes 2008, lk 82.
  21. ↑ Miller 2009, lk 361.
  22. ↑ Miller 2009, lk 360.
  23. ↑ Williams. "Gags, funnels and tubes". lk 138.
  24. ↑ Geddes 2008, lk 83.
  25. ↑ Geddes 2008, lk 84–5.
  26. ↑ Geddes 2008, lk 85.
  27. ↑ June Purvis (1995) ""Deeds, Not Words" correcting the things The Daily Lives of Militant Suffragettes in Edwardian Britain". Women's Studies International Forum 18 (2). lk 97.
  28. ↑ Geddes 2008, lk 89.
  29. ↑ Gretchen Wilson (1998). "With All Her Might: The Life of Gertrude Harding, Militant Suffragette". Holmes & Meier Publishing.
  30. ↑ Geddes 2008, lk 92.
  31. ↑ Ian Cawood, David McKinnon-Bell (2001). "The First World War". Routledge. lk 71.
  32. ↑ Peter N. Stearns (2008). "The Oxford encyclopedia of the modern world". 7. köide, lk 160. Oxford University Press,
  33. ↑ Robert Ensor (1936). "England: 1870–1914". lk 398-99.
  34. ↑ G.R. Searley (2004). "A New England? Peace and War 1886–1918". lk 456-70.
  35. ↑ Crawford 1999, lk 136–7.

Allikad

muuda
  • Elizabeth Crawford (1999). "The Women's Suffrage Movement: A Reference Guide, 1866–1928". London: UCL Press.
  • J. F. Geddes (2008). "Culpable Complicity: the medical profession and the forcible feeding of suffragettes, 1909–1914". Women's History Review 17 (1): 79–94.
  • Ian Miller (2009). "Necessary Torture? Vivisection, Suffragette Force-Feeding, and Responses to Scientific Medicine in Britain c. 1870–1920". Journal of the History of Medicine and Allied Sciences 64 (3): 333–372.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sufražett&oldid=6671070"