Sinitihane

Sinitihane (Parus caeruleus syn. Cyanistes caeruleus) on tihaslaste sugukonda tihase perekonda kuuluv lind.

Sinitihane
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Tihaslased Paridae
Perekond	Tihane Parus
Liik	Sinitihane
Binaarne nimetus
Parus caeruleus Linné, 1758
Sünonüümid
Parus caeruleus

Alates 21. sajandi algusest on tendentsiks tema arvamine koos lasuurtihasega (Cyanistes cyanus) perekonda Cyanistes. Siiski pole see lõplik.

Kanaari saarte sinitihaseid vaadeldakse ka eraldi liigina Cyanistes teneriffae.

Levila

Sinitihane on Kesk-Euroopas väga sage. Peale Euroopa esineb ta Kanaari saartel, Loode-Aafrikas, Türgis, Kaukaasias, Iraanis ja Turkmeenias. Kanaari saarte sinitihaseid vaadeldakse sageli eraldi liigina Cyanistes teneriffae. Eestis on sinitihane vähearvuline, kuid üldlevinud lind. Tema arvukus võib meil külmade talvede tagajärjel märgatavalt väheneda. Sinitihase pesitsusaegset arvukust hinnatakse 100 000 – 150 000 paarile, talvist arvukust 200 000 – 400 000 isendile.

Sinitihane

Välimus

Sinitihasele on iseloomulikud sinine mütsike ning sinakad tiiva- ja sabasuled. Pea ülapool on taevassinine, välja arvatud valge laup ja valge vööt kuklal. Noka lahunurgast kulgeb läbi silma kitsas tumesinine riba, mis ühineb kuklal üle teise silma mineva samasuguse ribaga. See riba laskub seejärel kõrva kattesulgede tagant lõuaaluse musta laiguni, kaardudes ümber valgete põskede.

Kaela tagaosa on helesinine, selg ja saba kattesuled oliivrohelised. Kõhupool on kollane, tiivad ja saba taevasinised. Tiiva kattesulgede valged tipud moodustavad tiival valge vöödi.

Eluviis

Sinitihane eelistab elada tammerohketes leht- ja segametsades. Sageli elab ta parkides ja aedades.

Ta on osalt paiga-, osalt hulgulind.

Talvel kohatakse sinitihast enamasti paaris. Vahel moodustavad sinitihased ühiseid salku teiste tihastega. Matsalu roostikes talvituvad sinitihased suurte, mitmesajaisendiliste parvedena.

Pesitsemine

Kahenädalane sinitihasetibu ja viljastamata jäänud muna. Pildistatud rõngastamise ajal

Cyanistes caeruleus caeruleus

Pesapaikadele ilmub ta märtsis juba paaridena. Aprillis asub ta pesa rajama. Pesa teeb ta harilikult puuõõnde maapinnast 1–4 m kõrgusele, sagedamini niiskesse metsa vee lähedale. Lisaks looduslikele õõnsustele kasutab ta meeleldi väikeste rähnide pesakoopaid ja kõdunenud kändude lõhesid.

Pesa ehitavad mõlemad vanemad enamasti samblast, kuivast rohust, niinest, karvadest ja ämblikuniidist. Pesa vooderdatakse hobusejõhvide, sulgede ja udusulgedega. Pesaava läbimõõt ei ületa 30–35 mm.

Valmis pesa jääb 3–5 päevaks tühjaks, siis muneb emaslind sinna 9–13 muna. Munad on valged punakaspruunide tähnidega. Haub ainult emaslind, isaslind toidab teda 1–2 korda tunnis. Vahel lendab emane ka ise toitu otsima, kattes munad udusulgedega kinni. Haudumine kestab 12–14 päeva.

Esialgu toidab poegi peamiselt isaslind ja emaslind soojendab neid, aga alates 4.–6. päevast lõpetab emane poegade soojendamise ja läheb ka ise neile toitu tooma. Vanemad toovad toitu pessa kuni kolmsada korda päevas. Pojad on pesas ligi 20 päeva. Pärast poegade pesast lahkumist toidavad vanemaid veel 6–9 päeva ja asuvad siis teist kurna looma.

Sinitihane pildistatuna Simunas Lääne-Virumaal

Toitumine

Sinitihane korjab toitu puuokstelt, põõsastelt, pungadelt ja lehtedelt. Talvel läheb ta vahel lumele, et korjata sealt putukaid. Ta sööb liblikaröövikuid ja ämblikke, märksa vähem leidub toidus mardikaid, lutikaid, kahetiivalisi ja kiletiivalisi. Ta hävitab suurel hulgal metsa- ja aiakahjureid, näiteks rüüstab viljapuutuplase talvepesi ja sööb õielõikajaid. Niimoodi toob ta suurt kasu.

Välislingid

• Sinitihane andmebaasis eElurikkus

• "Ka tihaste seas on teadlastüüpe" Eesti Päevaleht, 25. veebruar 2010