Süstikkalad

Süstikkalad (Cephalachordata) on algeliste keelikloomade (Chordata) alamhõimkond.

Süstikkalad
Euroopa süstikkala (Branchiostoma lanceolatum)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond	Süstikkalad Cephalochordata Owen, 1846
Klass	Leptocardii
Sugukonnad
poolsüstikkalalased (Asymmetronidae)' süstikkalalased (Branchiostomidae)

Neil puudub kolju ja selgroolülid, kuid neil on seljakeelik, mis tagab toe ja painduvuse. Süstikkaladel on voolujooneline keha, millel on selgelt eristuv pea, tüvi ja saba. Süstikkalad on biofiltraatorid.

Aasias kasutatakse süstikkalu laialdaselt toiduks ning seal söödetakse neid sageli ka koduloomadele. Süstikkalad on tähtsad zooloogia uurimisobjektid, sest nende päritolu võib tuua selgust selgroogsete põlvnemisse.

Süstemaatika

Varematel aastatel on süstikkalu käideldud klassina süstikkalad (Amphioxi) koljutute (Acrania) alamhõimkonnas. Tänapäeva süstemaatikas moodustavad süstikkalad (Cephalochordata) omaette alamhõimkonna, kuhu kuulub üks klass – Leptocardii – ja kaks sugukonda: poolsüstikkalalased (Asymmetronidae) ja süstikkalalased (Branchiostomidae).

Morfoloogia

Olenevalt liigist on süstikkalad 2,5–8 cm pikkused. Suurimad liigid on Branchiostoma belcheri ja Branchiostoma lanceolatum. Kui suurust mitte arvestada, pole süstikkalade liikide vahel palju väliseid erinevusi. Peamiselt erinevad nad vastsete pigmendi ja müotoomide arvu poolest. Süstikkalad on roosakad, poolläbipaistvad ja metalse läikega. Nende keha on pea ja saba poolt otsast teravnenud. Mööda süstikkala selga kulgeb madal seljauim, mis muutub saba pool kõrgemaks ning ühildub saba ja anaaluimega. Kõhu all on näha lohku pärakuava ja atriopoori jaoks. Pea küljes on suulehtri ava koos väädikutega.

Anatoomia

Süstikkaladel paikneb piki selga seljakeelik, mis tagab kalale vajaliku toe, struktuuri ja painduvuse ning võimaldab neil liikuda. Mööda seljakeelikut paiknevad müotoomid ehk segmenteeritud lihasplokid . Väljastpoolt on seljakeelik kaetud tiheda kestaga, mis koosneb seljakeeliku rakkude eritusproduktidest. Seljakeeliku sisemine mass tuleneb kiulistest ketastest, mille vahel on vedelikuga täidetud vakuoolid. Süstikkaladel on väga lihtsa ehitusega närvisüsteem, mis on paremini väljaarenenud kui ürgkeelikloomadel ja mantelloomadel. Seljaaju paikneb seljakeeliku kohal ja on kogu keha ulatuses sama jäme. Eraldunud peaaju puudub.

Meeleelundid on väga algelise ehitusega, paiknevad keha pinnal, eriti väädikutel, kus esineb rohkelt tundlikke meelerakke. Keha selgmisel vasakul küljel paikneb ripsmeliste väädikutega kaetud lohk, mida peetakse haisteelundiks ja mille täpsem nimetus on Köllieri lohk/ lohuke. Suulehtri laes on Hatcheki lohuke, mis on Köllieri lohuga sarnase ehitusega, kuid täidab maitseelundi ülesannet.

Seedekulgla eripäraks on ripsme epiteelist vooderdis. Suulehtri põhjas on ringja kurru ehk purjega ääristatud suuava. Suuava viib neelu, mis ulatub peaaegu keha keskpaigani. Neelu külgedel asetseb viltuselt üle 100 paari lõpusepilusid. Tänu ripsmelistele epiteelile liigub vesi läbi lõpusepilude peribranhiaalõõnde ja sealt edasi atriopoori mööda välja. Samal ajal kui vesi läbib rohkete veresoontega varustatud lõpusepilude vaheseinu, saavad süstikkalad hingata ja seda ilma eriliste lõpusteta.

Süstikkaladel puudub süda, selle asemel pulseerib kõhuaort, viies hapnikurikast läbipaistvat verd kehas laiali.

Paljunemine ja areng

Süstikkalad sigivad kevadel, suvel ja sügisel. Mustas meres toimub sigimine mai lõpust kuni augusti alguseni. Pärast päikeseloojangut koevad emased väikesi küpseid marjateri, mille läbimõõt on 0,1 mm. Viljastatud marja ja vastsete arenemine toimub keskmises veekihis. Vastse periood kestab tavaliselt umbes kolm kuud. Esimese eluaasta lõpuks on Ida-Aasia süstikkala pikkus kuni 3 cm, teisel eluaastal 4 cm, kolmandal 6 cm ja neljandal 7 cm. Suguküpseks saavad süstikkalad teisel või kolmandal aastal. Süstikkala eluiga on üks kuni neli aastat.

Toitumine ja eluviis

Süstikkalade toiduks on peamiselt ränivetikad, samuti ikkesvetikad, juurjalgsed, infusoorid, radiolaarid, mantelloomade, okasnahksete, vähilaadsete ja teiste selgrootute munad ja vastsed. Süstikkalu leidub peamiselt subtroopilise ja troopilise veega rannikuelupaikades. Süstikkalad elavad merede madalaveelistes rannikurajoonides, kus eelistavad liivase põhjaga alasid. Suurem osa neist elavad substraadi alla mattunult, kus nad toituvad filtreerimise viisil.

Levik

Süstikkalad on laialt levinud Atlandi ookeanis: Ameerika rannikul (näiteks Chesapeake’i lahes), Lõuna- Aafrikast ja Argentinani, (La Plata) ja Euroopa veekogudes (eriti Norras). Veel leidub süstikkala India ookeanis, Vaikses ookeanis ja Jaapani meres. Samuti leidub süstikkala Hokkaido idarannikust, Havai saarte ja California aladest Lõuna-Austraalia, Uus-Meremaa ja Tšiilini. Laialdaselt on levinud süstikkalad Ida-Hiina mere edelaosas Xiameni lahe piirkonnas. Eestis süstikkalu ei leidu.