Vikipeedia

P. T. Barnum

Phineas Taylor Barnum (5. juuli 1810 Bethel, Connecticut – 7. aprill 1891 Bridgeport, Connecticut) oli Ameerika Ühendriikide ärimees ja tsirkuseartist. Teda mäletatakse avalikkuse tähelepanu pälvinud vempude ja tsirkuse Ringling Bros. ja Barnum & Bailey rajamise järgi. Tsirkuse rajas ta koos James Anthony Baileyga.

P. T. Barnum. Mathew Brady foto aastast ~1860

Kuigi Barnumit teatakse enim tsirkuste järgi, rajas ja arendas ta tsirkusi alles pensionieas.[1]

Elukäik

muuda

Barnumi isa suri, kui ta oli 15-aastane, mistõttu pidi ta väga noorena perekonnapea rolli üle võtma ja pere eest hoolitsema hakkama. Aastal 1829, olles ainult 19-aastane, abiellus Barnum Charity Halletiga, kes oli temast kaks aastat vanem. Nende perre sündis neli tütart, kellest üks suri lapsena. Teise tütre arvas Barnum oma testamendist välja abielurikkumise tõttu.[2]

Mees oli pettunud, sest nende perre ei sündinud kunagi poega, mistõttu pärandas ta üsna suure osa oma varast testamendiga tütrepojale. Pärandusega kaasnes tingimus, et pärija kannab edasi Barnumi nime.[2]

Charity suri 1873. aastal. Barnum abiellus aasta hiljem Nancy Fishiga, kes oli temast 40 aastat noorem. Barnum ise haigestus, kui oli 81-aastane ja lasi seetõttu ühel New Yorgi ajalehel avaldada talle mõeldud järelehüüde varem.[2]

Töö ja looming

muuda

Barnum pidas pärast isa surma eri töökohti selleks, et peret toetada. Lõpuks asutas ta ajalehe The Herald of Freedom. Meelelahutajana sai Barnum tuntuks 1835. aastal, kõigest aasta pärast New Yorki kolimist.[2]

1841. aastal ostis Barnum vana Scudder's American Museumi, millest sai kiiresti üks New Yorgi suuremaid atraktsioone. Järgnevatel aastatel reisis Barnum Euroopas, kogudes uusi eksponaate ning laiendades oma muuseumi uute harudega.[3]

Barnumi suurimad tõmbenumbrid olid “friigid”. Nende sekka kuulusid ka maailma esimesed Siiami kaksikud Chang ja Eng ning kääbuskasvu Charles Stratton, kelle Barnum nimetas Kindral Tom Pöialpoisiks, sest mees oli kõigest 65 sentimeetrit pikk. Strattonist kujunes ka Barnumi “friikidest” edukaim ja tulusaim eksponaat.[2]

Jenny Lind

muuda

Seninägematute inimeste kõrval tõi Barnum Ameerikasse ka Jenny Lindi, Rootsi ooperilaulja, kellele andis nime "Rootsi ööbik". Lindile tegi Barnum kõige suurema reklaamikampaania. Nii avakontsert New Yorgis kui ka sellele järgnenud tuur Ameerika Ühendriikides teenisid Barnumile ülisuure kasumi.[2] Kampaania oli nii edukas, et Barnumile käis madalamast ühiskonnaklassist inimeste kontrollimine kohati üle jõu.[4][5] “Jenny Lindi maania” tähendas Barnumi jaoks ka Lindist inspireeritud esemete müüki ja tema naiselike vooruste, sh lihtsuse populariseerimist. Müüdavate esemete hulka kuulusid näiteks mütsid ja lehvikud. Barnumi 1850. aastal toimunud kampaania näitas Barnumit kui suurepärast ärimeest, kes oskas publiku tähelepanu köita. [6][7]

Tsirkused

muuda

Barnumit seostatakse küll sageli tänapäevase tsirkuse leiutamisega, kuid seda ta siiski ei teinud, sest sattus tsirkuseärisse alles pensionieas.[2] Barnum alustas isikliku tsirkusega 1871. aastal, kuid juba kümme aastat hiljem hakkas koostööd tegema endise rivaali James A. Baileyga, et asutada Barnumi ja Bailey tsirkus, mille tõmbenumbriks sai elevant Jumbo.[8] Ta küll ei loonud tsirkust, kuid andis sellele meelelahutusvormile praeguse suuruse ja efektsuse.[2]

Isiksused

muuda

Meelelahutaja tuntusega kaasnes muuhulgas ka see, et Barnumi välimus oli avalikkusele väga tuttav. Ta oli 188 cm pikk säravate silmadega kiilanev mees. Lisaks on esile toodud tema suurt kõhtu ja ümara kujuga nina. Barnumi iseloomuomaduste hulka kuulusid sõprade sõnul mõtlikkus ja lahkus, kuid ka enesekesksus.[2]

Tema väga kaootilise, kuid suursuguse karjääri tõttu, mis arenes suuresti avalikkuse silme ees, oli Barnumil ka eri karaktereid. Pole teada, kui palju tema isiksus peegeldas tema sihtrühmade väärtuseid ja mil määral kuulusid need mehele endale. Barnumi väljamõeldud eluloo, tuuri ajal kirjutatud väljamõeldud Euroopa reisikirjade ning autobiograafiate põhjal on võimalik eri isiksuste ilmumist ja arengut jälgida.[9] Barnumi teoses “Seikleja seiklused” peegeldab peategelane Barnaby Diddleum seda, kelleks mees ise võis karta muutuda.[10] [11] Nimelt on Diddleum ameeriklasest trikimees[12][13], kuid muuhulgas ka orjapidaja ning selle üle uhke.[10] [11] Teine Barnumi versioon oli perekonnale pühendunud mees, kes Euroopa kirjavahetuses kirjutas, kuidas ta nuttis avalikult igatsusest oma naise ja laste järgi. See versioon oli ka veidi austusväärsem.[14][15]

Järgmisena ilmus tema kirjutistes keskklassi väikemeelelahutajast New Yorgi kõige kuulsamaks tõusnud mees, kes muutis Ameerika meelelahutusäri turvaliseks ka teistele sellega raha teenivatele inimestele ja nende lähikondsetele.[14][15]

Barnumi viimane avalik isiksus oli midagi jõuluvana sarnast – temast sai orjandusevastane, vabariiklasest Connecticuti osariigi Esindajatekoja liige, kes nõustas muuhulgas töölisklassi turunduses.[14][15]

P. T. Barnum ja loodusloo populariseerimine

muuda

Barnumit teatakse peamiselt tema tsirkuste ja “friikide” etenduste järgi, kuid tema roll loodusloo populariseerijana pole avalikkusele nii laialt teada. Ometi sai Barnumist see, kelle ülesandeks kujunes poole sajandi jooksul inimeste harimine ja neile nii loodusloo teadusliku kui ka ärilise külje tutvustamine. Pärast American Museumi ostmist suundus Barnum reisile, mille jooksul külastas nii loomaaedu, muuseumeid, kunstigaleriisid kui ka muid üritusi ja asutusi. Ta naasis oma ringreisilt, kaasas ainuke elav Orang Utan (tegemist on suure tõenäosusega nimega, mille Barnum ühele friigile andis) ning varsti teavitati avalikkust, et tegu võib olla puuduva lüliga inimeste ja loomade vahel.[3]

1850. aastal laiendas Barnum Ameerika muuseumi ka Hiina muuseumiga ja võttis üle osa Titian Peale'i liblikakogust. Järgmisel aastal saatis Barnum Sri Lankale laeva, mis naasis elevantidega ning 2000 aasta vanuse muumiaga.[3]

Barnum jäi American Museumist ilma 1856. aastal halbade finantsotsuste tagajärjel, kuid ostis Londonist kuninglikult loomaaialt akvaariumeid, mille täitis Mehhiko lahest ja Kariibi merest püütud värviliste kaladega, merihobude, haide ja teiste mereolenditega. Ta sai ka loa pumbata sadamast merevett, et elus hoida oma eksponaate, kelle hulka kuulus ka paar vaala.[3]

Barnum eksponeeris oma muuseumides suurel hulgal metsloomi, linde, mineraale ja muud. Tema teadmisi loomadest on küll asjatundjad korduvalt kritiseerinud ning ka Barnum ise on tunnistanud oma teadmiste puudulikkust, kuid see ei pisenda tema panust loodusloo uurimisse ja arendamisesse.[3]

Viited

muuda
  1. ↑ Maher, Kathleen. Kuupäev puudub. P. T. Barnum, the Man, the Myth, the Legend. Kättesaadav https://barnum-museum.org/about/the-man-the-myth-the-legend/, külastatud 14. märtsil 2022.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Wallace, Irving. 2021. P.T. Barnum. Encyclopedia Britannica. Kättesaadav https://www.britannica.com/biography/P-T-Barnum, külastatud 12. märtsil 2022.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Betts, John Rickards. 1959. P. T. Barnum and the Popularization of Natural History. Journal of the History of Ideas, 20: 3, 353-368. Kättesaadav https://doi.org/10.2307/2708114, külastatud 12. märtsil 2022.
  4. ↑ Adams, Bluford (1997). E Pluribus Barnum: The Great Showman & The Making of U.S. Popular Culture. Minneapoilis: The University of Minnesota Press. Lk 64–68.
  5. ↑ Cook, James W. (1999). "Mass Marketing and Cultural History: The Case of P.T. Barnum". American Quarterly, 51: 1, 175–186. Lk 183-184. Vaadatud 12.03.2022. Tegemist on kaudviitega eelnevalt viidatud allikale.
  6. ↑ Buckley, Peter (1820–1860). To the Opera House. Oxford: Oxford University Press. Lk 510–540.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäeva vorming (link)
  7. ↑ Cook, James W. (1999). "Mass Marketing and Cultural History: The Case of P.T. Barnum". American Quarterly, 51: 1, 175–186. Lk 179. Vaadatud 12.03.2022.Tegemist on kaudviitega eelnevalt viitatud allikale.
  8. ↑ Britannica, The Editors of Encyclopaedia. 2003. P. T. Barnum summary. Encyclopedia Britannica. Kättesaadav https://www.britannica.com/summary/P-T-Barnum, külastatud 16. märtsil 2022.
  9. ↑ Cook, James W. 1999. Mass Marketing and Cultural History: The Case of P.T. Barnum. American Quarterly, 51: 1, 175–186. Kättesaadav http://www.jstor.org/stable/30041638, külastatud 12. märtsil 2022.
  10. ↑ 10,0 10,1 Saxon, A. H. (1989). P. T. Barnum: The Legend and the Man. New York: Columbia University Press. Lk 88.
  11. ↑ 11,0 11,1 Cook, James W. (1999). "Mass Marketing and Cultural History: The Case of P.T. Barnum". American Quarterly, 51: 1, 175–186. Lk 180. Vaadatud 12.03.2022.Tegemist on kaudviitega eelnevalt viidatud allikale.
  12. ↑ Adams, Bluford (1997). E Pluribus Barnum: The Great Showman & The Making of U.S. Popular Culture. Minneapolis: The University of Minnesota Press. Lk 5.
  13. ↑ Cook, James W. (1999). "Mass Marketing and Cultural History: The Case of P.T. Barnum". American Quarterly, 51: 1, 175–186. Lk 180. Vaadatud 12.03.2022.Tegemist on kaudviitega eelmisele allikale.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Adams, Bluford (1997). E Pluribus Barnum: The Great Showman & The Making of U.S. Popular Culture. Minneapolis: The University of Minnesota Press. Lk 75-76.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 Cook, James W. (1999). "Mass Marketing and Cultural History: The Case of P.T. Barnum". American Quarterly, 51: 1, 175–186. Lk 180-181. Vaadatud 12.03.2022.Tegemist on kaudviitega eelmisele allikale.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=P._T._Barnum&oldid=6748369"