Vikipeedia

Orientalistika

(Ümber suunatud leheküljelt Orientalist)

Orientalistika (saksa keeles Orientalistik, prantsuse keeles études orientales, inglise keeles Oriental Studies) on idamaid uuriv teadusharu.

Orientalistika nimetuse alla koondub nii tänapäevaste kui ka muistsete Aasia kultuuride uurimine ning sisaldab näiteks arabistikat, turkoloogiat, sinoloogiat, indoloogiat ja japonistikat. Orientalistika alla kuuluvad ka muistse Lähis-Ida uuringud (sealhulgas assürioloogia ja egüptoloogia). Saksa keeles on vanade Lähis-Ida maade uurimisala nimetusena kasutusel Altorientalistik ('vanaorientalistika'), inglise keeles Ancient Near Eastern Studies.[1]

Orientalistikateadused hõlmavad ka Aasia maade filoloogia, religiooniloo (nagu budoloogia), mütoloogia ja kunsti uuringud. Et orientalistika kujunes Euroopas välja mitteeuroopalike kultuuride uurimisena – vastandatuna Euroopa kultuuri(de)le –, on mõistet kasutatud erinevates tähendusmahtudes. Ka Iisraeli uuringute ja Vana Testamendi teadusega tegelevad uurijad nimetavad ennast tihtipeale orientalistideks ning hebraistika on samuti orientalistika valdkonda kuuluv teadusharu. Kohati hõlmatakse orientalistikasse ka afrikanistika ja amerikanistika, mis ei tegele otseselt idamaadega. Mõnedes ülikoolides on aga tänapäevase teadusharu koondnimena kasutusel ka Aasia uuringud või Aasia ja Aafrika uuringud. Orientaalinstituudi või orientalistikateaduskonna nime kandvad struktuuriüksused, mis koondavad väga erinevaid teadusharusid, on siiski paljudes maailma ülikoolides endiselt oma ajaloolise nimega alles, sealhulgas näiteks Oxfordi, Viini, Chicago ja ka Vilniuse Ülikooli koosseisus. Napolis tegutseb siiani 1732 avatud orientalistikaülikool Università degli Studi di Napoli "L'Orientale", mis on Euroopa vanim spetsiaalselt orientalistikateaduste jaoks asutatud teadusasutus.

Orientalistikateadused on mänginud otsustavat rolli kõikide tänapäevaste humanitaarteaduste väljakujunemisel ning Ameerika Orientaalselts (American Oriental Society) oli esimene teadusselts Ameerika Ühendriikides (asutati 1842).[2] Samadel alustel tegutsev Saksa Hommikumaade Selts (Deutsche Morgenländische Gesellschaft) asutati aastal 1845 Leipzigis. Pärast Teist maailmasõda ei olnud tegevus Nõukogude okupatsioonitsooni kuuluvas Leipzigis enam võimalik ning seltsi tegevus viidi üle Mainzi, 2006. aastast on seltsi kodulinnaks Halle. [3] Tähtsaim Eesti Idamaade uurijaid koondav sarnase struktuuri ja eesmärgiga teadusselts on aastal 1935 asutatud Eesti Akadeemiline Orientaalselts, mille president on Märt Läänemets.

Orientalistika tänapäeval

muuda

Orientalistika ei ole ühtne teadusala, vaid eelkõige sadadele teadusdistsipliinide koondnimetus. Orientalistika või Aasia uuringutega tegeletakse kõikides maailma ülikoolides, kuid valdkond võib puududa paljudest ametikõrgkoolidest. Eri ülikoolides on seetõttu ka väga lahknevate uurimisvaldkondadega orientaalinstituudid, sest kogu valdkonna katmine ühe ülikooli sees ei ole võimalik. Orientalistideks nimetatakse tavaliselt teadlasi, kes tegelevad ühe või mitme orientalistika alla kuuluva teadusharuga. Tihti ei oma orientalistikateadused ei metodoloogialt ega ka uurimisala poolest muud seost, kui seda, et uurimisobjekt asub Aasia mandril. Omavahel on teataval määral ühendatavad näiteks indoloogia ja japonistika või ka assürioloogia ja indoloogia, sest vastavad piirkonnad omavad kokkupuutepunkte. Samas assürioloogia ja japonistika ei oma pea ühtegi kokkupuutepunkti ja nende uurimisobjekt ei ole omavahel ühitatav. Humanitaarteaduste seas on orientalistika üks suurimaid valdkondi üldse, kuna hõlmab rohkem kui 5000 aastat aja-, kultuuri- ja religioonilugu piirkonnast, kus elab valdav osa maailma rahvastikust. Orientalistikateadused muutuvad üha tähtsamaks ka seeläbi, et Hiina, India ja araabia maad on omandamas ka tänapäevases maailmas üha tugevamat ja lähitulevikus oletatavasti juhtivat positsiooni maailma majanduses ja poliitikas. Väga tugevad ja Euroopaga võrdsel tasemel enda aja- ja kultuuriloo teadustraditsioonid on ka Indias, Hiinas ja mõnedes teistes idamaades. Vaesemates idamaades piirduvad vastavad uuringud tihtipeale eelkõige "postkolonialistlike" või siis sotsiaalteaduslike üldteemadega. Erinevalt Iraagist ja Iraanist, mille kaasaegsed valitsejad on pidanud ülioluliseks just ka islamieelse ajaloo uurimist ja rõhutamist, puudub aga paljudes radikaliseerunud araabia maades oma aja- ja kultuuriloo uurimine väljaspool islamiteoloogiat täielikult ning teaduslikud Lähis-Ida uuringud eksisteerivad seetõttu nii läänemaailmas kui ka Hiinas ja Jaapanis, kuid mitte paljudes araabia maades endis. Palestiina päritolu poliitaktivist ja kirjanik Edward Wadie Said on loonud sellest vaatenurgast lähtuvalt oma 1978. aastal ilmunud raamatus „Orientalism” käsitluse orientalismist kui araabia maailmast läänes loodud moonutatud pildist või pettekujutlusest, mis osalt tingitud läänemaailma soovist idamaiseid kultuure alandades enda võimu all hoida. Saidi poolt loodud kontseptsiooni alusel on nii Eestis kui ka mujal maailmas rünnatud ka orientalistikateadusi, proovides neid samastada orientalismi mõistega[4]. Orientalistika ja orientalismi mõisted ei ole omavahel seotud ning ka orientalism tähendab esmalt idamaiste kultuuride austamist või vahendamist läänemaailma kunsti ja kirjandusse. Selle termini negatiivne alatoon on alguse saanud E. W. Saidi poliitilisest võitlusest. Selleks, et vältida võimalikke poliitilisi rünnakuid või süüdistusi poliitilises ebakorrektsuses, on osad ülikoolid muutnud oma orientalistikateaduskondade või -instituutide nimed ümber Aasia uuringute teaduskondadeks või instituutideks. Orientalistika kui teadusharu nimetus on aga siiski säilinud enamikus Euroopa ja ka muu maailma ülikoolidest.

Üha tihenevad kaubandussidemed idamaadega sunnivad aga mitmete keelte, kultuuride ja ka õigusruumide õpetamist peale ka tehnikakõrgkoolides ja äriülikoolides, kust vastavad valdkonnad alles hiljuti puudusid. Üldiselt ei loeta orientalistikateaduste hulka politoloogilisi või ka majandusteaduslikke uurimusi, millega tegeletakse peamiselt sotsiaalteaduslikes erivaldkondades. Samas paljud orientalistid tegelevad paralleelselt just ka kaasaegsete Aasia ühiskondade sotsio-poliitiliste küsimustega, tavaliselt ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt.

Orientalistika Eestis

muuda

Teaduslik orientalistika algas Eestis Tartu Ülikooli asutamisega aastal 1632. Orientalistika oli õppeaine filosoofiateaduskonnas, kus oli ette nähtud heebrea, kaldea, süüria, araabia ja kreeka keele professuur, mida asus täitma esimesena Johann Weideling (1632–1633) ja pärast teda Salomon Matthiae (1609–1665).[5] Kõikidel ülikooli ajalooperioodidel tegutses Tartus maailmakuulsaid orientaliste – sõltuvalt uuringute rõhuasetusest kas filosoofia- või usuteaduskonnas. Orientalisti ja maailmaränduri Otto Friedrich von Richteri (1792–1816) Egiptuse ja Väike-Aasia reisilt kogutud muististe ja käsikirjade jõudmisega taasavatud Keiserliku Tartu Ülikooli valdusse pandi alus ka orientalistikateaduste taastumisele ja huvi kasvule Eestis. Samast ajastust üheks tuntuimaks orientalistiks oli Tartu Ülikooli eksegeetika ja idamaiste keelte professor Johann Wilhelm Friedrich von Hezel (1754–1824). Läbi aegade üheks olulisemaks indoloogiks oli Tartu ülikooli õppejõud, eesti folkloristika uurija, Õpetatud Eesti Seltsi liige ning hilisem Innsbrucki ja Viini ülikooli professor, Austria Teaduste Akadeemia liige Leopold von Schroeder (1851–1920). Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli perioodist võib üheks tuntuimaks orientalistiks pidada semitist Alexander von Bulmerincqi (1868–1938), kes oli Uku Masingu ja Artur Võõbuse õpetajaks. Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi asutanud teadlaste eesmärgiks oli avada Tartu Ülikoolis orientalistika eriala, mis jäi teostamata tänu alanud II maailmasõjale. Orientalistikaga seotud teadusharudest valdav osa likvideeriti Nõukogude okupatsiooni poolt, kui uuele korrale ohtlikud uurimisalad, kuid teadustraditsioone pärast usuteaduskonna sulgemist suudeti eri vormides hoida nii Tartu Ülikoolis (Pent Nurmekund ja Linnart Mäll) kui ka "põranda all" Uku Masingu ja tema õpilaste poolt. Aastal 1955 asutati ülikooli juurde orientalistika kabinet eesmärgiga omada kompetentsi suhtlemiseks Nõukogude Liidule sõbralike idamaadega, eelkõige Hiinaga. Nii Uku Masingu kui ka Linnart Mälli teadustöid suudeti läbi raskuste avaldada ka Lääne-Euroopa tippajakirjades, mistõttu säilis Tartu ülikooli kui idamaade uuringute ühe keskuse maine ka okupatsiooniperioodi jooksul. Linnart Mäll sai tegutseda ka Moskva liberaalsemate teadusringkondade juures, kus kommunistlik ideoloogia ei olnud erinevalt Tartust primaarne.[6] Uku Masing ei saanud aga kohalike kommunistide tagakiusamise tõttu Tartu Ülikoolis teadustegevust jätkata ja tegeles õpetamisega EELK Usuteaduse Instituudis Tallinnas. Ka Linnart Mäll sai Uku Masinguga tuttavaks mitte Tartu Ülikooli ja eesti teadlastega suhtluse läbi, vaid Nõukogude Liidu akadeemiku orientalist Nikolai Konradi vahendusel. Arabistika traditsioone suutsid elus hoida läbi mitmete tõlgete ja uurimuste Haljand Udam (1936–2005) ja Kalle Kasemaa (1942–); Eesti ainsa professionaalse egüptoloogina tegutseb Pent Nurmekunna juures orientalistikakabinetis õpinguid alustanud Sergei Stadnikov (1956–2015). Tuntuimateks eesti soost humanitaarteadlasteks läbi ajaloo on siiani orientalistid Artur Võõbus (1909–1988) ja California Los Angelese Ülikooli klassikalise filoloogia ja indoeuroopa mütoloogia professor Jaan Puhvel (1932–). Artur Võõbuse koostatud 14-köiteline ingliskeelne monumentaalteos "Studies in the History of the Estonian People" on siiani ainus rahvusvahelises keeles ilmunud mahukam uurimus Eesti ajaloost. Väikerahvaste õiguste eest võidelnud ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni asutanud Linnart Mäll (1938–2010) lõi ka tihedad sidemed Hiina kommunistide poolt alla surutud tiibeti rahva usuliidri 14. dalai-laama Tenzin Gyatsoga, kes muuhulgas valiti Tartu Ülikooli orientalistika audoktoriks. Maailmakuulsatest eesti orientalistidest on tuntuimateks olnud Moskva ülikoolis tegutsenud austroneesia keelte spetsialist Ülo Sirk (1935–2011)[7]. Haifa ülikooli Vana-Idamaa ajaloo professor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna külalisprofessor Michael Heltzer (1928–2010) rääkis ühe emakeelena ka eesti keelt ning teda võib pidada üheks olulisematest orientalistikateaduste taastajateks vabas Eestis paljude teiste kõrval. Tartu ülikooli judaistika professor hebraist ja keeleteadlane Lazar Gulkowitsch (1898–1941) mõrvati aastal 1941 Saksa okupatsioonivõimude poolt ning tema uurimisvaldkonda ei ole Eestis senini taastatud.

Orientalistika harud

muuda

Valik orientalistikauurimisasutusi

muuda

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Gebhard Selz. Orientalistik. – Lexikon des Geisteswissenschaften. Böhlau Verlag, Wien, Köln, Weimar 2011, lk 1020–1030.
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2015. Vaadatud 15. septembril 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ http://www.dmg-web.de/?page=1
  4. ↑ Peeter Raudsik, Orientalismi kõverpeeglis, Sirp 13/2013[alaline kõdulink]
  5. ↑ Tarmo Kulmar. Orientalistika õppimine ja uurimine Eestis. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaramat nr 1 (2006), lk 10.
  6. ↑ Jaan Puhveli eessõna Linnart Mälli kogumikule Studies in the Aṣṭasāhasrikā Prajñāpāramitā and Other Essays. Motilal Banarsidass Publ., 2005, lk 6.
  7. ↑ Памяти Юло Сирка (1935–2011) http://jolr.ru/files/%2892%29jlr2012-7%280-0%29.pdf
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Orientalistika&oldid=6685464"