Omar Bradley
Omar Nelson Bradley (12. veebruar 1893 Clark, Missouri osariik – 8. aprill 1981 New York) oli Ameerika Ühendriikide sõjaväelane, auastmelt armeekindral, üks tähtsamaid Ameerika Ühendriikide väejuhte Teises maailmasõjas[2] ja esimene Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee esimees.
| Omar Bradley | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Omar Nelson Bradley |
| Hüüdnimi | "Brad" |
| Sünniaeg |
12. veebruar 1893 Clark, Missouri osariik, Ameerika Ühendriigid |
| Surmaaeg |
8. aprill 1981 (88-aastaselt) New York, Ameerika Ühendriigid |
| Truudusvanne |
 Ameerika Ühendriigid |
| Teenistus |
 Ameerika Ühendriikide maavägi |
| Teenistusaeg | 1915–1981[1] |
| Auaste |
 armeekindral |
| Juhtinud | |
| Sõjad/lahingud |
Teine maailmasõda Korea sõda |
Bradley sündis 1893. aastal Missouri osariigis Randolphi maakonnas. 1911. aastal astus ta West Pointi sõjaväeakadeemiasse (U.S. Military Academy, West Point) ja lõpetas 1915. aastal samas lennus Dwight D. Eisenhoweriga. Esimese maailmasõja ajal valvas ta Montanas vasekaevandusi. Sõja järel töötas ta West Pointis õppejõuna, teenis veel mitmel ametikohal ning asus viimaks tööle Ameerika Ühendriikide sõjaministeeriumis kindral George Marshalli alluvuses.
Pärast Ameerika Ühendriikide astumist Teise maailmasõtta vastutas Bradley 82. jalaväediviisi ümberformeerimise eest Ameerika Ühendriikide relvajõudude esimeseks õhudessantväe diviisiks. Bradley sai esimesed ülesanded väejuhina eesliinil operatsiooni "Tõrvik" raames Põhja-Aafrikas kindral George S. Pattoni alluvuses. Pärast Pattoni teisele rindele suunamist võttis Bradley üle II korpuse juhtimise Tuneesia lahingutes ja juhtis hiljem ka liitlasvägede sissetungi Sitsiiliasse. Normandia dessandi ajal juhtis ta 1. armeed. Pärast laiemat läbimurret Normandias asus Bradley juhtima 12. armeegruppi, kuhu kuulus 43 diviisi ühtekokku 1,3 miljoni sõduriga – see on suurim ühe väejuhi poolt juhitud USA väekontingent ajaloos.
Pärast Teise maailmasõja lõppu juhtis Bradley Veteranide administratsiooni. 1948. aastal sai temast Ameerika Ühendriikide maaväe staabiülem ja 1949. aastal Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee esimees. 1950. aastal anti talle armeekindrali auaste ja sama aasta aprillis sai temast esimene NATO sõjaväelise komitee esimees. Bradley lahkus tegevteenistusest 1953. aastal. Ta pidas kuni oma surmani 1981. aastal erinevaid ametikohti avalikus ja erasektoris.
Viited
muudaKirjandus
muuda- Drakenlordh, Rikard (2005). Toisen maailmansodan avainhenkilöt. Hämeenlinna: Karisto. ISBN 9512346745
- Tucker, Spencer C. (2011). The Encyclopedia of the Vietnam War: A Political, Social, and Military History. ABC-CLIO. ISBN 978-1-85109-961-0
Lisalugemist
muuda- Axelrod, Alan (2007). Bradley. Great Generals Series. Palgrave Macmillan. ISBN 0230608566.
- Jordan, Jonathan W. (2011). Brothers Rivals Victors: Eisenhower, Patton, Bradley, and the Partnership that Drove the Allied Conquest in Europe. New York: NAL Caliber/New American Library. ISBN 9780451232120.
- Ossad, Steven L. (2017). Omar Nelson Bradley: America's GI General. Missouri Ülikool. ISBN 978-0826221360
Välislingid
muuda
Omar Bradley – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis