Neuma

Neuma (kreeka keelest νεύμα, neuma 'märk', ka 'viibe') on noodikirja märk, mida kasutati keskajal meloodia kirjapanemiseks.

Neumakujud ja nimetused teatmeteosest "Meyers Konversationslexikon", 1885

Graduaal "Tu es Deus" kirjapanduna erinevates neumakirjaviisides

Roomakatoliku koraaliraamat "Graduale Triplex" (Solesmes, 1979): noodijoontel kvadraatnotatsioon ehk kvadraatneumad, musta kirjaga Metzi neumad (ülal) ja punase kirjaga Sankt Galleni neumad (all)

Neumakiri oli abiks tuntud meloodiate mälu järgi esitamisel, see ei anna täpset informatsiooni helikõrguse, helivältuse ja rütmi kohta.

Algseid joonekujulisi neumasid nimetatakse hironoomilisteks neumadeks (kreeka keeles cheir 'käsi + nomos 'seadus'), juba Vana-Kreekas tuntud sõna cheironomia tähendas tantsu juhtimist käemärkide abil^[1]. Keskajal tähistas see dirigeerimispraktikat, kus koorijuht (cheironomicus) näitas meloodia kulgu käemärkide abil^[2]. Ühe hüpoteesi kohaselt on neumamärgid osalt nende käemärkide graafiline kujutamisviis^[3].

Ajalugu

Esialgu ei vajanud gregooriuse laul noodikirja, tegemist oli suulise muusikakultuuriga koos kõigi selle iseärasustega. Kristliku muusika tekkeajal oli olemas väljakujunenud Vana-Kreeka noodikiri, aga kuna see ei läinud kasutusse, peab arvama, et selle järele polnud vajadust. Kuni 800. aastani ei leidu kirjalikus materjalis üleskirjutatud meloodiaid peale mõne üksiku juhusliku katse ja ühtki laiemalt levinud noodikirjasüsteemi ei eksisteerinud.

Väitesse, nagu oleks neumakiri leiutatud 9. sajandil, tuleb siiski suhtuda ettevaatlikkusega. Neumade päritolu kohta on olemas järgmised hüpoteesid:

Põlvnemine koorijuhi käemärkidest, mida kasutati koori juhatamisel, nende visualiseerimine.
Oletatav otsene põlvnemine kreeka-süüria ja kreeka-kopti tekstimärkidest, mis liturgilise teksti retsiteerimisel näitasid silbi pikkust, rõhku, hääletooni tõstmist või langetamist^[4].
Oletatav seos bütsantsi ekfoneetiliste märkidega ja viisineumadega, mis näitavad eelkõige meloodiakäikude suunda^[5].
Prosoodilised märgid nagu akuut või rõhumärk on mõnede neumakujudega väga sarnased, nii et võimalik on nende ühine päritoluallikas.

Vajadus noodikirja järele hakkas tekkima pärast 750. aastat, mil rooma liturgiat ja kirikulaulu sooviti levitada kogu Frangi riigis (varem oli seal olnud kasutusel vana-gallia liturgia)^[6]. Suure hulga uute ja võõrapäraste meloodiate õppimisel ja meeldejätmisel oli vaja mälu toetada ning alates 8.–9. sajandist ilmusid liturgilistesse käsikirjadesse tekstide kohale esimesed märgid, mis tähistasid ühest kuni kolmest-neljast noodist koosnevaid meloodiaelemente.

Lääne-Euroopa neumakirja periodiseering

Esimene periood 800–1050

Hironoomilised neumad ilma noodijoonteta, kirjutati enamasti teksti kohale, aga on ka eraldi või teksti kõrvale kirjutatud märke. Neumad olid Euroopa eri piirkondades erineva kujuga, kuid nende põhitüübid olid üldiselt samad. Paralleelselt oli olemas adiastemaatiline ja diastemaatiline noodikiri. Adiastemaatilises neumakirjas kirjutatakse kõik märgid enam-vähem samale kõrgusele teksti kohale ning taastada selle järgi meloodia liikumist tuginemata hilisematele paralleelvariantidele on praktiliselt võimatu. Diastemaatiline neumakiri võtab sümboolselt arvesse helikõrgusi, kõrgematele helidele vastavad märgid kirjutatakse kõrgemale, aga kõrgused on ligikaudsed ega võimalda samuti meloodiat üheseltmõistetavalt rekonstrueerida. Diastemaatiline neumakiri võtab ka rohkem ruumi, nii et see võidi sageli ruumipuudusel kõrvale jätta. Üksikutes käsikirjades on märgitud neumade juurde helikõrgused tähtnimetustega (nn digraafiline notatsioon).

Diastemaatilised neumad, Codex Sangallensis 359, Alleluia
Diastemaatilised neumad, 10. sajandi lõpu tonarius Akvitaaniast
Antifonaar Sankt Gallenist 10. sajandi lõpust, adiastemaatilised neumad
10. sajandi antifonaar nn visigooti notatsioonis, Leóni katedraal
Ülestõusmispühade tsükli esileht 10. sajandi käsikirjast, Laudes Salvatori, koos kõrvale kirjutatud neumadega
Ladina keelde tõlgitud bütsantsi Keerubite laul läänepäraste neumadega 10. sajandist, MS Harley 3095, fo 111v
Donauwörthi breviaar 12. sajandist, adiastemaatilised neumad teksti kohal
10. sajandi lõpu tonarius Dijonist, adiastemaatiliste neumadega ja tähtnimetustega kirja pandud introitus

Teine periood 1050–1200

Neumad märgiti noodijoontele, mis muutis neumakirja üheselt loetavaks. Esimene katse märkida kõrgusi oli tehtud juba 9. sajandi traktaadis "Musica enchiriadis", aga see jäi erandlikuks. Algselt oli kasutusel vaid üks punane joon, mis tähistas nooti fa, hiljem lisandus kollane joon ut jaoks. Noodijoonestiku leiutajaks peetakse Guidot Arezzost, ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsi kaugusel), kus tooni tähistas nii joon kui joonte vahe. Esialgu märgiti ta noodijoontele veel joonneumasid, kuni 12. sajandil hakati kasutama kvadraatneumasid, mis märkisid täpsemalt helikõrgusi. See reform langes kokku kunstipärase polüfoonia tekkimisega, mis vajas eriti täpset ja kompaktset noodikirja. Muutus oli järkjärguline, samal ajal jätkati vanemate neumakirjakujude kasutamist.

Introitus Domine ne longe, vasakul diastemaatilised, paremal adiastemaatilised neumad, mõlemad 11. sajandist
Adiastemaatiliste neumadega märgitud kahehäälne organum: vasakul vox organalis, paremal vox principalis. Winchesteri tropaarium, 11. sajand
Kahehäälne laul 12. sajandi entsüklopeedias "Hortus deliciarum", märgitud neumadega noodijoontel

Kolmas periood alates 1200

Jõudis lõpule kaht erinevat tüüpi neumakirja kujunemise protsess, mis oli alanud juba 12. sajandil. Suurest hulgast regionaalsetest neumakirjaviisidest kujunes kaks piirkondadeülest neumakirja tüüpi – kvadraatnotatsioon ja gooti notatsioon, nn kabjanaelakiri (saksa Hufnagelschrift). Kvadraatnotatsioon kujunes Kesk-Prantsusmaa neumakirjade baasil ning levis Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning Skandinaavia maades. Metzi neumade ja Saksamaa neumade baasil arenes gooti notatsioon, mis oli valdav peaaegu kogu saksakeelses piirkonnas ja mujal Kesk-Euroopas, sealhulgas Liivimaal (gooti notatsiooni kõrval kohtas neis piirkondades ka kvadraatnotatsiooni, eelkõige tsistertslaste ja dominiiklaste muusikakäsikirjades). Tähtsaim muutus, mis iseloomustab mõlemat tüüpi, oli üksiknoodi tähtsuse tõus – neumadele ilmusid noodipead^[3].