Nasogastraalsond
Nasogastraalsond ehk NG sond on umbes 120 cm pikk nina kaudu makku kulgev peenike õõnes toru, mille abil on võimalik patsienti toita, ravimeid manustada või magu tühjendada.[1][2]
Nasogastraalsondi abil hoitakse magu tühjana, ühendades selle aspiraatoriga või ühekordse kogumiskotiga. [1]
Nasogastraalsondi kasutamine
muudaNG sondiga toitmine
muudaNasogastraalsondiga toidetakse siis, kui
- suu kaudu söömine ei õnnestu (näiteks isutus, iiveldus, teadvusetus);
- patsiendil on tõusnud toitainete vajadus, mida ei ole võimalik kätte saada suukaudselt toiduga (põhjuseks põletused, trauma, sepsis ja vähk);
- toitainetevarud on vähenenud ja kaal on kiiresti langenud.
NG sondiga toitmiseks tilgutatakse toitesegu sondi või kasutatakse toitmispumpa, mis võimaldab ühtlast tilkumiskiirust.[1]
NG sondiga mao tühjendamine
muudaNasogastraalsondiga tühjendatakse magu, kui ilmneb oksendamine, patsiendi magu on opereeritud või söögitoru on vigastatud.[1]
NG sondiga ravimite manustamine
muudaSuu kaudu manustatavad ravimid antakse toitmissondi kaudu, kui patsient ei ole võimeline neid neelama. Tabletid peenestatakse ja lahustatakse vees.[1]
Ohud ja tüsistused
muudaPeamised nasogastraalsondiga kaasnevad ohud ja tüsistused:
- sondi ummistumine;
- limaskestade kahjustus;
- aspiratsioon;
- Dumping-sündroom;
- soolestiku spasmid;
- kõhulahtisus;
- kõhukinnisus;
- oksendamine;
- kõrge vererõhk;
- asoteemia;
- vedelikupeetus ja tursed;
- ninaõõne vigastus ja verejooks;
- lamatised.[1]
Nasogastraalsondi puudused
muudaNasogastraalsondiga saab manustada patsiendile ainult vedelat toitu. Sond võib tekitada valuaistingut neelus ja põletikku nina kõrvalurgetes. Sondi kasutamist peab vältima, kui söögitorus on laialdased vigastused.[1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Ansa Iivanainen, Mari Jauhiainen, Pirjo Pikkarainen (2003). Õendusoskused. Tallinn: AS Medicina. Lk 239-248.
{{raamatuviide}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Jane Freimann, Liina Raal. "Intensiivravi osakonna infoleht patsiendi lähedastele" (PDF). Kliinikum.ee. Vaadatud 06.04.2019.