NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium
Lühend	NSV Liidu RJM
Asutatud	1946
Tegevuse lõpetanud	1953
Peakorter	Moskva
Asukoht	Lubjanka väljak
Tegevuspiirkond	NSV Liit
Juhtkond	NSV Liidu riikliku julgeoleku minister

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium (vene keeles Министерство государственной безопасности СССР, МГБ; ka MGB) oli NSV Liidu riikliku julgeoleku ametkond aastatel 1946–1953.

Juhid ja organisatsioon

Personaalne auaste riikliku julgeoleku 1. järgu komissar/armeekindral Vsevolod Merkulov 14. aprill 1943 – 4. mai 1946, riikliku julgeoleku minister;
- riikliku julgeoleku 2. järgu komissar/kindralpolkovnik Bogdan Kobulov (14. aprill 1943 – 4. detsember 1945), riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja;
- kindralleitnant, Sergei Ogoltsov (4. detsember 1945 – 13. veebruar 1952), riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja;

kindralpolkovnik Viktor Abakumov 4. mai 1946 – 4. juuni 1951, riikliku julgeoleku minister;
- kindralleitnant, Sergei Ogoltsov (4. detsember 1945 – 13. veebruar 1952), riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja;
- kindralleitnant, Afanassi Blinov (7. mai 1946 – 26. august 1951), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
- kindralleitnant, Nikolai Kovaltšuk (7. mai 1946 – 24. august 1949), riikliku julgeoleku ministri Abakumovi asetäitja ning RJM volinik Saksamaal, Smeršist;
- kindralleitnant, Nikolai Selivanovski (7. mai 1946 – 26. august 1951), riikliku julgeoleku ministri Abakumovi asetäitja, Smeršist;
- Pavel Fedotov (7. september 1946 – 26. juuni 1947 г.), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
- kindralmajor, Jevgeni Pitovranov (31. detsember 1950 – 27. oktoober 1951), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
Semjon Ignatjev 9. august 1951 – 5. märts 1953, riikliku julgeoleku minister (endine NLKP KK funktsionäär, tsiviilisik, ilma sõjaväelise auastmeta);

riikliku julgeoleku ministri asetäitjad (RJM ministril oli algselt 1 1. asetäitja üldküsimuste alal, 26. augustil 1951 loodi ka 2. 1. asetäitja ametikoht):

kindralpolkovnik, Sergei Goglidze (26. august – 10. november 1951), riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja;
kindralleitnant,Sergei Ogoltsov (20. november 1952 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja;
kindralpolkovnik, Sergei Goglidze (20. november 1952 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri 1. asetäitja.
kindralleitnant, Nikolai Stahhanov (26. august 1951 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
Serafim Jevsafjev (26. august 1951 – 23. mai 1952), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
kindralmajor, Pjotr Kondakov (26. august 1951 – 29. märts 1952), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
kindralleitnant, Pjotr Mironenko (26. august 1951 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
alampolkovnik/polkovnik, Mihhail Rjumin (19. oktoober 1951 – 13. november 1952), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
kindralleitnant, Lavrenti Tsanava (29. oktoober 1951 – 14. veebruar 1952), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
Vassili Rjasnoi (14. veebruar 1952 – 11. märts 1953), kindralleitnant, riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
Sergei Savtšenko (3. november 1951 – 11. märts 1953), kindralleitnant, riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
Sergei Goglidze (13. veebruar – 20. november 1952), kindralpolkovnik, riikliku julgeoleku ministri asetäitja; ;
Andrei Nikiforov (3. juuli 1952 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
kindralleitnant, Boriss Obrutšnikov (5. juuli 1952 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;
Sergei Ljalin (30. august 1952 – 11. märts 1953), riikliku julgeoleku ministri asetäitja;

1946

15. märtsil 1946 muudeti NSV Liidu valitsusorganite reformimise käigus NSV Liidu Ülemnõukogu määrusega ja NSV Liidu senine NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumiks.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi struktuur:

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Parteikomitee, ülem V. Rogov;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1. peavalitsus (välisluure);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2. peavalitsus (vastuluure);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 3. peavalitsus (sõjaline vastuluure ehk Eriosakond;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 4. peavalitsus (розыскное) – "juhendas NSV Liitu saadetud välisluurete agentuuri ja muude vaenulike elementide jälitamist"), ülem kindralmajor V. Rogov;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 5. valitsus (operatiivvalitsus – varjatud jälgimine ja riigivastases tegevuses kahtlustatavate läbitöötlus);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 6. valitsus (šifreerimine);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Transportvalitsus;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1. valvevalitsus (1-е Управления охраны);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2. valvevalitsus ( 2-е Управления охраны)
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Moskva Kremli komandandi Valitsus (Управление коменданта Московского Кремля)
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi A-osakond (отдел "А" (учетно-архивный))
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi B-osakond (отдел "Б" (применение опертехники)), ülem kindralmajor V. Koževnikov;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi V-osakond (отдел "В" (перлюстрация корреспонденции));
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi DR-osakond – "Diversiooni ja terrori osakond (Отдел «ДР» (служба проведения диверсий и актов индивидуального террора);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi DN-osakond – "Desinformatsiooniteenistus" (Отдел «ДН» (служба дезинформации);
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi D-osakond (отдел "Д");
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi K-osakond;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi O-osakond, järelevalve usuorganisatsioonide ja religiooniliikumiste üle, ülem polkovnik V. Dubrovin;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi R-osakond (отдел "P");
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi S-osakond (отдел "C");
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi T-osakond;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eriti tähtsate asjade uurimise osakond, ülem kindralmajor A. Leonov;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldus-majandus-finantsvalitsus;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi kaadriosakond;
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi juriidiline büroo^[1].

RJMi välisesindused

Alates 20. augustist 1946 anti ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega П59/39 kogu agentuur-operatiiv- ja uurimistöö nõukogude vägede kontrolli all olevates okupeeritud riikides NSV Liidu Siseministeeriumist NSV Liidu RJM pädevusse. Esinduste tegevust juhendas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 1. Peavalitsus.

Pärast NSV Liidu välisluurega tegelevate asutuste koondamist 1947. aastal Informatsioonikomiteesse kureeris RJM välisesinduste tegevust NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 2. peavalitsus.

NSV Liidu RJM esindus Saksamaal
- 1945– 1946, Ivan Serov;
- 1946–1949, kindralleitnant Nikolai Kovaltšuk, kes oli ka NSVL RJM asetäitja;
- 1950–1951, polkovnik Semjon Davõdov;
- 1951–1953, kindralmajor M. Kaverznev;
- 1953, polkovnik, Ivan Fadeikin;
- 1953–1957, kindralleitnant Jevgeni Pitovranov;
- 1957–1961, kindralmajor Aleksandr Korotkov.

NSV Liidu RJM esindus Poolas
- 1945, Ivan Serov;
- 1945–1946 Nikolai Selivanovski;
- 1946–1950, Semjon Davõdov;
- 1950–1953, Mihhail Bezborodov;
- 1953, Nikolai Kovaltšuk;
- 1953–1954, Serafim Ljalin;

NSV Liidu RJM esindus Ungaris

1947

20. jaanuaril 1947 NSV Liidu MN määrusega allutati seni Eesti, Läti, Leedu ja Lääne-Ukraina ning Lääne-Valgevene piirkondade Siseministeeriumi alluvuses olnud bandititismi vastu võitlemise valitsused ja osakonnad kohalike RJM-ile, kuna ainult neis piirkondades toimunud relvastatud vabadusvõitluse vastase võitlusega hakkas tegema mitte korrakaitsega tegelev ametkond, vaid riiklikku julgeolekut tagav ametkond, ning loodi RJM alluvuses olev osakond ja valitsus – 2-N (отдел 2-Н МГБ).

Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi osakond 2-N

21. jaanuaril 1947 NSVL SM ja NSVL RJM ühiskäskkirjaga nr 0074/0029 anti üle NSV Liidu Siseministeeriumi Siseväed RJM alluvusse ja moodustati RJM Sisevägede valitsus, millele allusid väeosad, milles 68 582 inimest.

25. augustil 1947 NSVL MN määrusega nr 2998-973сс ja NSVL SM ning RJM 26. augusti käskkirjaga nr 00897/00458 anti RJM alluvusse valitsusside^[2].

1947. aastal idabloki ja lääneriikide vahel alanud külm sõda, tingis ka NSV Liidu poolsed luure ja vastuluureorganite struktuurimuudatused.

1947. moodustati Ameerika Ühendriikides moodustatud LKA eeskujul välisministri Vjatšeslav Molotovi alluvusse NSV Liidu ühine välisluureorganisatsioon NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee, kuhu liideti Siseministeeriumi 2. Peavalitsus (välisluure) ning sõjaväeluure NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus.

1949

13. oktoobri 1949 NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega loodi RJM 5. Valitsuse 1. ja 2. osakonna baasilasemel 7. Valitsus, mille ülesandeks oli "riiklike julgeolekuorganite poolt läbitöödeldavate isikute suhtes salajase jälgimise organiseerimine", ning liideti Riikliku Julgeoleku Ministeeriumiga veel ka seni NSV Liidu Siseministeeriumi koosseisus olnud NSV Liidu Piirivalveväed ning miilits. Muudatuste tulemusena muutus Siseministeeriumi kinnipeetute haldamise ja Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ainult riikliku julgeolekuga tegelevateks asutusteks.

17. oktoobril 1949 taasloodi NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee – Rahvademokraatiamaade nõunike valitsuse, EM suund («ЕМ») (emigratsioon) ja NK suund («СК») (nõukogude kolooniad välismaal) baasil taas RJM 1. valitsus (vastuluure välismaal).

1950

14. juulil 1950 anti NSVL MN määrusega nr 3077-1286сс NSVL SM süsteemist NSVL RJM alluvusse eriasumisele (спецпоселения) saadetute järelevalve, milleks moodustati RJM 9. Valitsus – "asumisele saadetute, väljasaadetute ja eriasulate elanike järelevalveks (по надзору за ссыльными, высланными и спецпоселенцами)

9. septembril 1950 võttis ÜK(b)P KK vastu otsuse RJM koosseisu individuaalterrori läbiviimiseks spetsiaalsete büroode ja (Бюро № 1 и Бюро № 2) asutamine, mille ülesandeks oli diversiooniaktide läbiviimine välismaal (nr 1) ja NSV Liidus (nr 2)

1. novembril 1951 allutati RJM-le uuesti NSV Liidu välisluure ning RJM koosseisus moodustati uuesti NSVL RJM Esimene Peavalitsus (Первое главное управление МГБ СССР).

1952

1952. aasta märtsis loodi NSV liidu RJM-s sisevägede ja valitsusside valitsuste baasil NSV Liidu RJM Sisevalve.

21. augustil 1952 avaldati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsus, mille kohaselt kõigile NSV Liidu RJM-i töötajate auastmetele lisati täiend "riikliku julgeoleku".^[3]

30. detsembril 1952 võeti vastu otsus luua RJM uus struktuur, milles oli üks põhivalitsus – Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Luure Peavalitsus (Главное Разведывательное управление (ГРУ) МГБ СССР) kuhu oleks kuulunud:

Välisluure valitsus
Vastuluure valitsus,

reorganiseerimine jäi lõpule viimata Jossif Stalini surma ja Lavrenti Beria poolsete uute julgeolekuasutuste reorganiseerimise tõttu.

1953

7. märtsil 1953 NLKP KK, NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi ja NSVL Ministrite Nõukogu otsusega ühendati Riikliku Julgeoleku Ministeerium ja Siseministeerium uuesti NSV Liidu Siseministeeriumiks (MVD), nagu oli tehtud ka 1934. ja 1941. aastal.

1954

10. veebruar 1954 otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium eraldada riikliku julgeolekut tagavad struktuurid Siseministeeriumi süsteemist ja NLKP KK võttis 12. märtsil 1954 ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium 13. märtsil vastu määruse luua NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee (Комитет государственной безопасности при Совете Министров СССР (КГБ при СМ СССР)^[2].

Eelnev NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat	NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium 1946–1953	Järgnev NSV Liidu Siseministeerium
Eelnev NSV Liidu Siseministeerium	NSV Liidu Siseministeerium 1946–1960	Järgnev Vene NSFV Avaliku Korra Kaitse Ministeerium (1960–1967)

Viited

↑ Лубянка. ВЧК-ОГПУ-НКВД-НКГБ-МГБ-МВД-КГБ 1917–1960. Справочник. – М.: Международный фонд "Демократия", 1997. – С.35–36.
↑ ^2,0 ^2,1 ОРГАНЫ ГОСУДАРСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ ИРКУТСКОЙ ОБЛАСТИ В 1945–1954 ГОДАХ^{[alaline kõdulink]}
↑ Leonid Mletšin, "KGB: riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" (Tallinn: Varrak, 2007), lk 324.

Vaata ka

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium

Välislingid

Биографический справочник
А. И. Кокурин – Н. В. Петров, Лубянка ВЧК-ОГПУ-КВД-НКГБ-МГБ-МВД-КГБ 1917–1960 Справочник, МЕЖДУНАРОДНЫЙ ФОНД «ДЕМОКРАТИЯ», МОСКВА 1997

[QUEwm-1] Лубянка. ВЧК-ОГПУ-НКВД-НКГБ-МГБ-МВД-КГБ 1917–1960. Справочник. – М.: Международный фонд "Демократия", 1997. – С.35–36.

[ehqGf-2] 2,0 ^2,1 ОРГАНЫ ГОСУДАРСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ ИРКУТСКОЙ ОБЛАСТИ В 1945–1954 ГОДАХ^{[alaline kõdulink]}

[KGB_2007-3] Leonid Mletšin, "KGB: riikliku julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" (Tallinn: Varrak, 2007), lk 324.

[1]

[2]

[3]