Kopli kalmistu
Kopli kalmistu (saksa keeles Friedhof Ziegelskoppel) oli kalmistu Tallinnas Kopli poolsaarel tänapäeva Kopli asumis.
| Kopli kalmistu | |
|---|---|
 Kopli kalmistu pargina (2011) | |
| Asukoht | Tallinn |
| Koordinaadid | 59° 27′ 13″ N, 24° 41′ 6″ E |
 | |
Kopli kalmistu rajati 1774. aastal pärast seda, kui Venemaa keisririigis keelati kirikutesse ja elamute lähedusse matmine. Kalmistule maeti saksakeelsete Niguliste ja Oleviste koguduste liikmeid: kalmistu idapoolne osa kuulus Oleviste ja läänepoolne osa Niguliste kogudusele. Esimene kalmistule maetu oli Taani päritolu maalikunstnik Hildebrand Hildebrandsen.
1833. aastal laiendati kalmistut veelgi ida- ja läänesuunas ning oma lõpliku suuruse, umbes 10 hektarit, sai kalmistu aastatel 1868–1869.
Kopli kalmistust sai omaaegne Eesti kõige suurema kabelite arvuga nekropol. Kopli kalmistule maeti hulk baltisaksa kultuuritegelasi.
28. mail 1933 maeti kalmistule enesetapu sooritanud kommunist Martin Vaarmann. See oli esimene ilmalik matus Kopli kalmistul.[1] Matusekõnes ütles Riigikogu liige Priidik Kroos: "Meie asetame su tagasi mulda, et laguneksid jälle algosakesteks, millest sa saadud. Siit hauast ei ole enam mingisugust ülestõusmist. On ainult ees suur töörahva ülestõusmine, mis purustab kodanlise korra, millega Vaarmann võidelnud kuni oma elu lõpuni.[2]"
1951. aastal kalmistu likvideeriti Nõukogude Liidu võimuorganite poolt ja kõik hauad tehti maatasa. Ümber maeti vaid üksikud nagu Eduard Bornhöhe, Netty Pinna, Erika Tetzky[3][4] ja Konstantin Türnpu.
1993. aastal võeti endine Kopli kalmistu looduskaitse alla. Aastail 2002–2006 rekonstrueeriti kalmistu ala arhitekt K. Lootuse projekti järgi Kopli kalmistupargiks.
2006. aastal lõpetati Kopli kalmistupargis ulatuslikud korrastustööd.[5]
Heinz Valgu mälestused Kopli kalmistu rüvetamisest
muudaSurnuaias peituvaid rikkusi olid märganud ka punaarmeelased. Oma ideoloogilise vabastajaõiguse toel ei vaevunud nad isegi ööpimedust ära ootama, vaid alustasid surnuaia lagastamist lausa päise päeva ajal kõigi möödakäijate silme all. Kangidega ja hulgakesi kangutasid nad maa-alustelt hauakambritelt pirakad pae- või marmorplaadid ning tegid kambrites põhjaliku inventuuri.
Vanad, mitmekordsetest tammelaudadest kirstud taoti kangide ja kirvestega puruks ning inimjäänuste sees sobrades topiti taskusse väärismetallist ehteid, rõivakaunistusi, kuldseid hambaproteese ja muud väärt vara.
Punaarheoloogidele polnud see tegevus mitte üksnes tulus, vaid ka lõbus. Põlastusväärsete ekspluataatorite ja buržuide pärandiga võib ju kõike teha! Mõni hästi mumifitseerunud kadunuke sikutati hauakambrist välja, torgati koni hammaste vahele ja pandi puu najale istuma – vaadake, närused töörahva vereimejad, mida vaba Nõukogude inimene teiesugustest arvab! Üks kindrali või admirali mundris epolettide ja muude toredustega muumia tassiti Kalinini (praeguse Kopli) tänava poolse surnuaiamüüri najale, kus ta seisis, konksus käsi õieli, nagu kerjaja, tekitades tööle tõttavas Nõukogude rahvas kauakestva lõbusa tuju.
Erilise viha tekitasid rüüstavates sõjaväelastes silmatorkavalt ilusad hauatähised ja kabelite sisustuseks olevad kunstiteosed. Surnuaiale maetud väheste eestlaste haudadest pakkus neile suurimat rõõmu Netty Pinna puhkepaik, millel põlvitas lumivalgest marmorist ingel. "Angel bljääd!" kostis röögatus ja kangihoop tabas inglitiibu, mis lendasid põõsastesse. Ent katse ingli pead maha taguda ei õnnestunud. Ilmselt oli kummarduva ingli kaelaühendus kehaga nii toekas, et pidas vastu ka klassiteadlikule raevule. Et aga möödakäijatel oleks hästi näha, kelle karistav käsi selle valge jätise üle kohut mõistis, ronis punaarmeelane ingli selga, lasi püksid maha ning tegi palvetaja seljale ja kaelale vägeva hunniku. Kaaslase teravmeelsusest vaimustusse sattunud soldatid naersid end kõveraks. Põõsastest leiti üles ka Tallinna lahte õnnetult alla kukkunud belglasest aeronaudi ja langevarjuri Charles Leroux' tumehallist graniidist mälestusmärk koos lennuki ja langevarju pronksist reljeefidega ning öeldi sellegi kohta bolševistlikult printsipiaalne sõna.[6]
Kopli kalmistule maetuid
muuda- Eduard Bornhöhe (1862–1923), eesti kirjanik; ümber maetud Metsakalmistule
- Johannes Burchart VII (1748–1809), baltisaksa arst ja apteeker
- Johannes Burchart VIII (1776–1838), baltisaksa arst ja apteeker
- Johannes Hau (1771–1838), baltisaksa maalikunstnik
- Lodewijk van Heyden (1773–1850), hollandi päritolu Venemaa mereväelane (admiral), Navarino merelahingu kangelane
- Gustav Adolf Hippius (1792–1856), baltisaksa maalikunstnik ja litograaf
- Franz Ferdinand Kluge (1809–1882), baltisaksa raamatukaupmees ja kirjastaja
- Artur Korjus (1870–1936), Eesti sõjaväelane (kolonel), lauljatar Miliza Korjuse isa
- Gustav Kunnos (1878–1926), Venemaa ja Eesti sõjaväelane (kindralmajor)
- Karl von Kügelgen (1772–1832), baltisaksa kunstnik
- Carl Rudolf Lehbert (1858–1928), baltisaksa apteeker ja bioloog
- Charles Leroux (1856–1889), ameerika aeronaut, langevarjur ja langevarjukonstruktor, hukkus 1889. aastal langevarjuhüppel Tallinnas
- Jaan Linnamägi (1862–1930), eesti notar ja ühiskonnategelane ("Estonia teatri isa")
- Theodor Dietrich Witgenstein Luther (1812–1869), vaimulik
- Gertrud Elisabeth Mara (1749–1833), saksa ooperilaulja (sopran); hauakivi tükid säilinud Raidkivimuuseumis
- Alexander Heinrich Neus (1795–1876), baltisaksa estofiilist folklorist, pedagoog ja luuletaja
- Johann Jakob Nocks (1800–1890), eesti haridustegelane ja folklorist
- Carl Julius Albert Paucker (1798–1856), baltisaksa ajaloolane ja genealoog
- Netty Pinna (1883–1937), eesti näitleja; ümber maetud Metsakalmistule
- Eugenie Rosenthal (1845–1897), Johann Voldemar Jannseni tütar, Lydia Koidula õde, Heinrich Rosenthali abikaasa
- Heinrich Rosenthal (1846–1916), eesti rahvusliku liikumise tegelane ja arst, Eugenie Rosenthali abikaasa[7]
- Carl Friedrich Wilhelm Russwurm (1812–1883), baltisaksa ajaloolane, etnograaf ja folklorist
- Erika Tetzky (1894–1918), eesti tantsija ja näitleja; ümber maetud Metsakalmistule[3][4]
- Sophie Tieck (1775–1833), saksa luuletaja ja näitekirjanik
- Konstantin Türnpu (1865–1927), eesti helilooja, koorijuht ja organist; ümber maetud Metsakalmistule
- Hans Otto von Wachten (1786-1874), kindralleitnant
- Carl Edmund William Gahlnbäck (1843 Tallinn − 1902 Wiesbaden[8]), kaupmees Tallinnas, ettevõte Carl F. Gahlnbäck juht, Mustpeade vennaskonna liige
Viited
muuda- ↑ Punased matused Tallinnas. Vaba Maa, 30. mai 1933, nr. 125, lk. 7.
- ↑ Punased matused Tallinnas. Rahvaleht, 30. mai 1933, nr 63, lk 3.
- ↑ 3,0 3,1 Tantsijatar Erika Tetzky Estonia teatrile ohverdatud elu Heili Reinart, Postimees, 28. märts 2017
- ↑ 4,0 4,1 Haudi. Kalmistute register
- ↑ Mari Kodres: Kopli kalmistupargi argipäeva häirivad alkohoolikud ja vandaalid, Eesti Päevaleht 11. august 2009
- ↑ Heinz Valgu koolimälestused: kirstud taoti puruks ning inimjäänuste sees sobrades topiti taskusse väärismetallist ehteid ja kuldseid hambaproteese, delfi.ee, 19. august 2017
- ↑ "Vana ja Hea: "Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel"". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2021. Vaadatud 20. novembril 2019.
- ↑ Tageschronik, Revalsche Zeitung, nr. 181, 14 august 1902
Kirjandus
muuda- Küllike Rooväli. Hävitatud surnuaed saab taas nekropoliks, Postimees 31. august 2000.
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kopli kalmistu |
- Kopli kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
- Linn otsib ideid Kopli pargi mälestustähise rajamiseks, Eesti Päevaleht Online, 3. aprill 2003.
- Robert Nerman: Vene võim hävitas Kopli kalmistu, Eesti Päevaleht, 10. juuni 2004.
- Reval. Kirchhof in Ziegelskoppel. Vaade Telliskopli (Kopli) kalmistule suvel. Ees keskel sillutatud tee, vasakul noored puud, nende taga ühe-kahe-korruselised elamud. Teest paremal kalmistu kalmukabelitega. Eesti Ajaloomuuseum: Foto-ja negatiivikogu piltpostkaart, AM F 18496:2