Vikipeedia

Jaan Tõnisson

Eesti poliitik, peaminister
 See artikkel on poliitik Jaan Tõnissonist; sõjaväelase kohta vaata artiklit Jaan Tõnisson (sõjaväelane).

Jaan Tõnisson (10.vkj / 22. detsember 1868 Surva küla, Viljandi vald – 3. juuli 1941 (?) Tallinn?)[1][a] oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane. Tõnisson oli üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht.

Jaan Tõnisson
Jaan Tõnisson
Jaan Tõnisson (1928)
Eesti peaminister
Ametiaeg
18. november 1919 – 28. juuli 1920
Eelnev Otto Strandman
Järgnev Ado Birk
Ametiaeg
30. juuli 1920 – 26. oktoober 1920
Eelnev Ado Birk
Järgnev Ants Piip
Eesti riigivanem
Ametiaeg
9. detsember 1927 – 4. detsember 1928
Eelnev Jaan Teemant
Järgnev August Rei
Ametiaeg
18. mai 1933 – 21. oktoober 1933
Eelnev Konstantin Päts
Järgnev Konstantin Päts
Isikuandmed
Sünniaeg 22. detsember 1868
Tänassilma lähedal, Viljandi vald, Liivimaa kubermang, Venemaa Keisririik
Surmaaeg tõenäoliselt 1941 (72-aastaselt)
Erakond Eesti Rahvameelne Eduerakond (1905–1917)
Eesti Demokraatlik Erakond (1917–1919)
Eesti Rahvaerakond (1919–1932)
Rahvuslik Keskerakond (1932–1935)
Lapsed Ilmar, Heldur, Rein, Hilja ja Lagle
Alma mater Tartu Ülikool
Elukutse riigi- ja õigusteadlane
Tunnustus Loend

Aastatel 1896–1930 andis ta välja ajalehte Postimees ja oli periooditi selle peatoimetaja. Oli I Riigiduuma, Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu, I–V Riigikogu ja I Riigivolikogu liige; Eesti peaminister, Riigikogu esimees, riigivanem ja välisminister.

Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane, Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor, Vanemuise Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Ajakirjanikkude Liidu, Eesti Karskusliidu, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi, Tartu Meestelaulu Seltsi ja veel mitme organisatsiooni auliige ning Tartu aukodanik. Tema auks on nimetatud Jaan Tõnissoni tänav Tartus ja püstitatud Jaan Tõnissoni monument. Tegutseb Jaan Tõnissoni Instituut ja Jaan Tõnissoni Selts.

Gustav Suits on öelnud: "Eesti vanasõna ütleb – eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas. Mis see on? See on Jaan Tõnisson."[2]

Elulugu

muuda

Noorpõlv

muuda

Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Kodus valitsesid vennastekoguduse kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis 1878–1886 Tusti külakoolis, Viljandi elementaarkoolis ja kreiskoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ja astus 1888. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.

Tõnisson oli 1891–1892 Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees. 1892. aastal astus ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja hakkas kuuluma Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.

Aastatel 1894–1896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Venemaal Orjoli kubermangus, seejärel naasis Tartusse.

Ühiskondliku tegevuse algus

muuda

1896. aastal ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ja kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.

Jaan Tõnissoni kõrkuseni küündiv isekus, põikpäisus ja agressiivselt ründav esinemismaneer tõid talle vastaseid igal sammul.[3]

Tõnissoni nimega seotakse niinimetatud Tartu renessanssi ehk rahvusliikumise hoogustumist. Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid 1890. aastatel Tartus kauplustes ja restoranides eesti keele kasutamist, mis toona üpris harv oli. Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased hüüdsid teda "Nuustaku hertsogiks", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega. Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan.[4] Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.

1890. aastate lõpus tekkis Tõnissonil ja Postimehel vastasseis Ado Grenzsteini Olevikuga. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: 1901. aastal lahkus Grenzstein Eestist ja siirdus Prantsusmaale.

20. sajandi esimesed aastad

muuda

Aastatel 1898–1918 oli Tõnisson Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ehk tegelikult kõigi Eesti Põllumeeste Seltside keskvalitsuse juht. Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati 1902. aastal Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus, sisuliselt esimene eestlaste pank. Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse eestvedajaid, 1911. aastal sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi ajal ka ühistegevuse professor (1935).

20. sajandi esimestel aastatel tekkis Tõnissonil teatav konflikt Tallinna ajalehega Teataja, mille toimetaja oli Konstantin Päts. Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe gigandi" heitlusena. Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ja pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.

Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu Tartu ajalehega Uudised, mille toimetaja oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek. Aastatel 1903–1905 võideldi ägedalt noorsoo poolehoiu saavutamise eest ja kohati solvati üksteist üpris ägedalt. Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ja vaesema rahva olukorrale.

1905. aasta revolutsioon

muuda

1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õigusi sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril parlamentaarset monarhiat ning Eestile rahvusliku enesemääramise õigust taotleva Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905–1917. Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Ühisusest, sai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast 1905. aasta revolutsiooni, kuna esindas mittesotsialistlikke ja reserveeritud vaateid.

 
Jaan Tõnisson (1906)

Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II 17. oktoobri manifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika, nn Bürgermusse majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas ("aulakoosolek"). Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi, ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas.

Revolutsioonist revolutsioonini (1906–1917)

muuda
 
Maja, kus elas Jaan Tõnisson

1906. aastal valiti Tõnisson Ropka vallast[5] Liivimaa kubermangunõukogusse ja Liivimaa kubermangu talupoegade saadikuna I Riigiduumasse ning tegutses seal esialgu autonomistide-regionalistide rühmas, kes nõudsid Venemaa vähemusrahvustele rahvusautonoomiat. Venemaa Riigiduumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad (näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatu), siis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama. Peagi saadeti I Riigiduuma laiali. Hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale (kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu) allakirjutamise tõttu ja oli 1908. aastal 3 kuud vangis. Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.

Tõnissoni initsiatiivil loodi 1910. aastate alguses Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) ja Ühistegevuse Edendamise Keskselts. ENKS rajas Lõuna-Eestisse mitu eestikeelset erakooli, eriti tütarlastele.

Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparanduste ettepanekuid.

Tõnisson 1917. ja 1918. aastal

muuda

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille juhiks jäi ta kuni 1919. aastani. Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond.

1917. aasta 12. aprillil (vkj 30. märtsil) kuulutati tänu Eesti rahvuslike poliitikute pingutustele ning Petrogradis hiiglasliku meeleavalduse korraldanud eestlastele Vene Ajutise Valitsuse poolt Eestimaa rahvuskubermang, mis hõlmas kogu eestlaste etnilise asuala. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist (kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse panna ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu).

Sama aasta sügisel sai Tõnissonist 5. juunil 1917 valitud Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.

1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28. novembril vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja 1. Eesti jalaväediviisi ülem Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ja nii sai temast pooleldi vastu tahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ja oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ja püüdis esialgu veel välja kuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama Prantsusmaa ja Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia.

Tõnisson ja liberaalne Eesti Vabariik

muuda

1918. aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.

 

1919. aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ja osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ja astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ja loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.

Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister. Aastail 1919–1933 elas ta püsivalt Tallinnas[6] ja osales poliitikas Tallinnas ning oli ka Tallinna linnavolinik.

Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. 31. juulil 1929 oli seis peaaegu lootusetu.[7] 1930. aastal loovutas Jaan Tõnisson Postimehe väljaandmise Eesti Kirjastus-Ühisusele Postimees ja jäi ise Postimehe palgaliseks peatoimetajaks.[8] Pankrotti välditi vaid raamatupidamislike manipulatsioonidega.[8]

1928. aastal parandas Tõnisson suhteid Rootsiga, tehes sinna riigivanemana riigivisiidi ning valmistades nii ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ja hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga.

Aastatel 1931–1932 oli Tõnisson teatava üllatusena Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.

1932–1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ja Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.

Kui ta 1933. aastal uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ja vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.

1. juunil 1933 pidas Jaan Tõnisson Vanemuises kõne põhiseaduse muutmisest. Kui ta oli öelnud: "Peame looma võimu, kes pole rippuv rahvaesitusest, kes aga ei teotseks omast tahtest, vaid seaduslikult ja lojaalselt," katkestas teda vapside tekitatud müra ja visati paukpadruneid. Politsei ajas mürgeldajad laiali ja Jaan Tõnisson sõitis minema. Järgmisel päeval kehtestas tema valitsus Tartus ja Tartumaal kaitseseisukorra.[9]

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ja moodustati paramilitaarseid ühinguid. Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra, löögirühmad saadeti laiali ja valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus. 17. jaanuaril 1934 sai Jaan Tõnisson vandeadvokaadiks.

Tõnisson ja 1930. aastate presidentaalne Eesti

muuda

Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12. märtsil 1934 kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis, ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Aastal 1935 vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega Postimehe peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus. Tõnisson oli aastail 1935–1939 ta Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

5. novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.

1938. aastal naasis Tõnisson poliitikasse ja kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli ta Riigivolikogus presidendivalimistel ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal suure häälteenamusega kaotas.

28. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Jaan Tõnissonile pensioni 250 krooni kuus.[10]

Seosed Nõukogude luurega

muuda

1939. ja 1940. aastal kohtus Tõnisson mitu korda Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule. Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Oktoobris 1939 oli tapetud ka Tõnissoni poeg, noor ja lootustandev poliitik Ilmar Tõnisson, mistõttu teda tabas tugev vapustus. Ilmar Tõnissoni mõrvariks oli tema enda naine. Tõnisson haigestus raskelt ja tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud.[11]

Vangistamine ja kadumine

muuda

Kui NSV Liit 17. juunil 1940 Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12. detsembril 1940 ta arreteeriti, peeti kinni Pagari tänava sisevanglas[12] ning ta oli vähemalt kuni 1941. aasta juunini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ja kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941. aasta juulis maha. Kaupo Deemant ja teised Tõnissoni elu ja tegevust uurinud ajaloolased on jõudnud järeldusele, et pärast 2. juulil korraldatud farslikku kohtuprotsessi lasti Tõnisson koos mitme teise avaliku elu tegelasega järgmisel päeval maha.[13]

Mitmed inimesed on siiski väitnud, et nägid Tõnissoni ka pärast 1941. aastat: küll deporteeritute rongis, kuskil asulas teisel pool Uuraleid ning isegi pärast sõda Tartu raudteejaamas. Ilmselt ei tasu neid teateid eriti tõsiselt võtta.[14]

Tõnisson kui rahvusmüüt

muuda

Jaan Tõnissoni kui rahvusliku suurkuju ja isegi müüdi olemust ning tekkepõhjusi on käsitlenud oma 1933. aastal ilmunud artiklis folklorist Oskar Loorits. Ta toob selles ära levinumaid müüte ja legende Tõnissoni ehk Koodi-Jaani või ka Vana Jaani kohta ning püüab jõuda ka hüüdnimede paneku põhjusteni. Loorits on pakkunud hüüdnime Koodi-Jaan tekke oletustena välja neli versiooni:

  1. Mulgimaal olnud koodimehed kottiajajatest lastehirmutised ning kommunist Hans Pöögelmann ähvardanud, et kapitalistist natsionalist Koodi-Jaan tuleb ja ajab kogu Eesti kotti;
  2. Setumaal olnud Koodi Jaan naljamehe sünonüüm ja pilkeks pandud see siis ka Tõnissonile;
  3. 1905. aasta revolutsiooni ajal ähvardanud töölised Tõnissoni kotti ajada ja too hüüdnud neile seepeale, et neile on kooti vaja;
  4. Tõnissoni pooldava kirjasaatja sõnul olnud "tõnissonlaste" enda versioon järgmine: Tõnisson saanud hüüdnime selle järgi, et öelnud korra, et mõisnikele tuleks koodiga koonu pihta anda.

Milline versioon nendest (kui üldse) on õige, ei ole ilmselt võimalik kindlaks teha. Kui Koodi-Jaanist kujunes pigem pilkenimi, siis Vana Jaan oli kahtlemata austav nimetus.[15]

Samas on mitme leeri poliitilised vastased andnud Tõnissoni kohta ka ülikriitilisi hinnanguid. Nii on Eesti viimane ametisse astunud saadik Oskar Öpik kirjutanud:

Tõnisson oli hull (paranoia) järgmiste selgete sümptoomidega: suuruse hullustus, huumori absoluutne puudumine, ebaausus ja silmakirjalikkus, mis aga olid n-ö siirad, sest seda tüüpi hullud peavad enda suhtes kõike lubatuks, kuna nende arvates ei maksa nende kohta need normid, millede täitmist nad karmilt nõuavad teistelt. See hull oli ümbritsetud kaasajooksjatest, kellel samuti oli vähe ausust ja tarkust, kuid kes kasutasid võimalust sõita tarmuka "rahvajuhi" – tegelikult hullu (kõik niisugused hullud on erakordselt tarmukad [oma] sõiduvees). Kõik see lõppes lihtsa reetmisega ja enamlastele Eesti – aga ka iseenda – kättemängimisega.[16]

Kronoloogia

muuda
  • 1878–1886 Tusti külakool
  • 1888 lõpetas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumi
  • 1888–1892 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õigusteaduste kandidaat
  • 1892–1894 töötas Postimehe toimetuses
  • 1894–1896 kohtu-uurija ja kohtuameti kandidaat Orjoli kubermangus
  • 1896–1930 Postimehe omanik
  • 1896–1935 Postimehe peatoimetaja (vaheaegadega)
  • 1898–1930 trükikoja ja raamatukaupluse omanik Tartus, samal ajal ka vandeadvokaat
  • 1908 oli vangis Viiburi üleskutsele allakirjutamise eest
  • 1935–1939 Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.

Poliitiline tegevus

muuda
  • 1905–1917 Eesti Rahvameelse Eduerakonna juht
  • 1906–1907 I Vene Riigiduuma (Liivimaa talupoegade saadik, autonomistide rühm)
  • 1915–1917 Ajutise Põhja-Balti Komitee esimees
  • 1917–1919 Eesti Demokraatliku Erakonna juht
  • 1917–1919 Maanõukogu (Maapäeva) saadik
  • 1917–1918 Eesti välisdelegatsiooni juht
  • 1918–1919 Ajutise Valitsuse portfellita minister, ministrina Eesti esindaja välismaal
  • 1919–1932 Eesti Rahvaerakonna juht
  • 1919–1920 Asutava Kogu liige
  • 18. november 1919 – 28. juuli 1920 peaminister
  • 30. juuli 1920 – 26. oktoober 1920 peaminister
  • 1920–1937 I–V Riigikogu liige
  • 1923–1925 II Riigikogu esimees
  • 9. detsember 1927 – 4. detsember 1928 riigivanem
  • 1931–1932 välisminister
  • 1932–1933 V Riigikogu esimees
  • 1932–1935 Rahvusliku Keskerakonna juht
  • 18. mai 1933 – 21. oktoober 1933 riigivanem
  • 1938–1940 Riigivolikogu liige

Ühiskondlik tegevus

muuda

Tunnustus

muuda

Mälestuse jäädvustamine

muuda
 
Jaan Tõnissoni monument Tartus. Skulptor Mati Karmin

Tartus on tema auks nimetatud Jaan Tõnissoni tänav.

11. aprillil 1991 asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti demokraatliku korra ja kodanikuühiskonna arendamise, eriti hariduselu edendamisega.

2001. aastal püstitati Tartusse (Tõnissoni platsile Postimehe maja vastas) Jaan Tõnissoni mälestussammas.

2010. aastal ilmus Soome poliitiku Erkki Tuomioja raamat "Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus" (tõlgitud eesti keelde 2011).

2015. aastal pandi Jaan Tõnissoni Seltsi algatusel Tõnissoni lähedaste hauaplatsile Tartus Raadi kalmistul Jaan Tõnissoni mälestuskivi.

Kirjanduslik tegevus

muuda

Jaan Tõnisson kirjutas luuletusi ja ühe näidendi.

Teoseid

muuda
  • "Ühistegevuse alalt"; Tartu, 1935
  • "Ühistegevuse üldkursus", I ja II osa (Jaan Tõnissoni loengute kokkuvõtted); Tartu, 1936

Artiklid

muuda

Isiklikku

muuda

Jaan Tõnisson abiellus 6. aprillil 1910 Hildegard (Hilda) Lõhmusega (1890–1976). Neil sündis viis last: pojad Ilmar (1911–1939; tapeti oma abikaasa Amanda Tõnissoni poolt), Heldur (1912–2014; oli üks rikkamaid eestlasi maailmas) ja Rein (1918–1934) ning tütred Hilja (1916–1976) ja Lagle (1922–2006).

Jaan Tõnissonile kuulus Tartu telefoninumber 1.[19]

Vaata ka

muuda

Märkused

muuda
  1. ↑ Arvatavalt selle allika põhjal ongi Tallinna botaanikaaias sisenedes paremat kätt oleva aiaäärse tee kõrval oleval mälestusplaadil märgitud surmakuupäevaks 3. VII 1941, kuid see on siiski vaid oletus.

Viited

muuda
  1. ↑ Mart Laar, "Jaan Tõnissoni viimased päevad"
  2. ↑ Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat. III köide. Ilmamaa, 2007, lk 449.
  3. ↑ Ilmekas kolmikportree eesti ajakirjanikest
  4. ↑ Nimedest pikemalt: Oskar Loorits. "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia 1989, nr 9, lk-d 1949–1965.
  5. ↑ Kohalikud uudised. Saadikute valimised Liivimaa kubermangunõukogusse, Postimees (1886–1944), nr. 187, 18 august 1906.
  6. ↑ Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 302.
  7. ↑ Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 246.
  8. ↑ 8,0 8,1 Krista Aru. Üks kirg, kolm mõõdet. Tartu 2008. Lk. 254.
  9. ↑ Riigivanemale visati paukpadruniga. Vaba Maa, 3. juuni 1933, nr. 129, lk. 1.
  10. ↑ Valitsuse koosoleku protokoll nr 30
  11. ↑ Pikemalt: Kaupo Deemant, "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – Akadeemia 1998, nr 9, lk-d 1815–1829.
  12. ↑ Kaupo Deemant, "Kadrioru pargivahi Kalju Luhaste mälestused, "Pagari keldrist Kirovi vanglasse" Kultuur ja Elu, 1991/5. lk 42–43.
  13. ↑ Kaupo Deemant, "Jaan Tõnissoni ja Nõukogude luure salajastest suhetest" – Akadeemia 1998, nr 9, lk 1829.
  14. ↑ Aarne Ruben. "Vares-Barbaruse valitsus" Tallinn, SE&JS 2001 ISBN 9985-854-36-5 (köites); lk 18.
  15. ↑ Pikemalt: Oskar Loorits. "Koodi Jaan– kuidas tekivad kangelasmüüdid?" – Akadeemia 1989, nr 9, lk-d 1949–1965.
  16. ↑ Oskar Öpik, kiri Karl Pärlile, 19. detsember 1958, "Sajandi Eesti perekond. Kirju Oskar Öpiku arhiivist", Tallinn: Aade, 2017, lk 464
  17. ↑ Prof. Jaan Tõnisson... Rahvaleht, 9. detsember 1936, nr. 144, lk. 1.
  18. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
  19. ↑ Eesti Aadress-raamat 1938–1939. Lk. 10.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Eelnev
Otto Strandman 		Eesti peaminister
1919–1920 		Järgnev
Ado Birk
Eelnev
Ado Birk 		Eesti peaminister
1920 		Järgnev
Ants Piip
Eelnev
Jaan Teemant 		Eesti riigivanem
1927–1928 		Järgnev
August Rei
Eelnev
Jaan Lattik 		Eesti välisminister
12. veebruar 1931 – 19. juuli 1932 		Järgnev
Mihkel Pung
Eelnev
Konstantin Päts 		Eesti riigivanem
1933 		Järgnev
Konstantin Päts
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaan_Tõnisson&oldid=6747768"