Impeerium

See artikkel räägib Vana-Roomas kasutatud terminist; riigi kohta vaata artiklit Keisririik.

Impeerium oli antiikajal ametivõim, mis kuulus Vana-Rooma jt riikide kõrgematele ametnikele; uuemal ajal tähistab see aga poliitilise organiseerumise vormi, milles ühiskonna juhid ülemvõimu pakkuvas riigis loovad võrgustiku välismaistest liitlas-eliitidest, kes tunnistavad oma madalamat positsiooni rahvusvahelises poliitikas ning kellele vastutasuks kindlustatakse julgeolek. Selline rahvusvaheline impeerium sisaldab riikide vahel võimusuhete asümmeetriat, kus juhtival riigil on mõjuvõim teise riigi üle viisil, mida teisel riigil pole juhtiva riigi üle.

Vana-Rooma kõrgemate võimukandjate impeeriumi ehk ametivõimu (ladina keeles imperium) väline tunnus oli fasces. Impeerium anti edasi rahvakoosolekul valituile lex curiata de imperia alusel. See hõlmas peamiselt sõjaväelist võimu ja õigusemõistmist.

Alates 1. sajandist e.m.a hakkas impeerium tähendama ka ala, kus riigiametnik oma võimu kasutas. Rooma keisririigi ajal hakati Rooma riiki kutsuma nimega Imperium Romanum (otsetõlkes "Rooma impeerium").

Rooma traditsiooni jätkasid tegelikult või näiliselt Bütsants ning Karl Suure ja tema järglaste riik, mida juba enne Karli kroonimist keisriks 800. aastal nimetati kristlikuks impeeriumiks (Christianum imperium). Impeeriumideks nimetasid end ka Saksa-Rooma riik, Briti impeerium ja Venemaa Keisririik (vene keeles vanas kirjaviisis Россійская Имперія, praeguses kirjaviisis Российская Империя).

Kesk- ja uusajal hakati sõna "impeerium" (inglise ja prantsuse keeles empire) kasutama maailmariigi tähenduses. Sellest on tuletatud ka sõna "imperialism".