Teine maailmasõda

Teine maailmasõda
	Päripäeva ülevalt vasakult: Hiina väed Wanjialingi lahingus, Austraalia suurtükid El-Alameini lahingus, Punaarmee Stalingradi lahingus, Saksa Stuka pommitajad idarindel, Wilhelm Keitel kirjutamas alla kapitulatsioonile, USA merevägi Lingayani lahes
Toimumisaeg	1. september 1939 – 2. september 1945
Toimumiskoht	Euroopa, Vaikne ookean, Atlandi ookean, Kagu-Aasia, Hiina, Lähis-Ida, Vahemeri, Aafrika, Põhja-Ameerika
Tulemus	liitlaste võit Kolmanda Riigi lagunemine; ÜRO loomine; USA ja NSV Liidu muutumine superjõududeks; Külma sõja algus;
Osalised
Liitlased Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik; Ameerika Ühendriigid (1941–45); Nõukogude Liit (1941–45); Hiina Vabariik (1937–45); Prantsusmaa; Poola; Briti Rahvaste Ühendus: Kanada ; Austraalia; Uus-Meremaa; Lõuna-Aafrika Liit ; Jugoslaavia Kuningriik (1941–1945); Jugoslaavia (1943–45); Kreeka (1940–45); Norra (1940–45); Holland (1940–45); Belgia (1940–45); Tšehhoslovakkia; Brasiilia (1942–45); Marionettriigid; India ; Egiptus (1940–42, 1945); Filipiinid (1941–45); Süüria (1941, 1945); Mongoolia (1941–45);	Teljeriigid Saksamaa (1939–45); Jaapan (1937–45); Itaalia (1940–43); Soome (1939–40, 1941–44); Rumeenia kuningriik (1940, 1941–44); Ungari (1941–45); Bulgaaria kuningriik (1941–44); Tai (1941–45); Kaasaaitajad; Nõukogude Liit (1939–41); Prantsusmaa (1940–45); Iraak (1941); Marionettriigid; Slovakkia (1939–45) Slovaki Vabariik; Horvaatia (1941–45); Itaalia Sotsiaalne Vabariik (1943–45); Hiina Vabariik (1940–45); Mengjiang (1940–45); Mandžukuo; Vietnami Keisririik (1945);
Väejuhid või liidrid
Liitlaste juhid; Winston Churchill; Franklin Delano Roosevelt; Jossif Stalin; Chiang Kai-shek; Charles de Gaulle; Josip Broz Tito	Teljeriikide juhid; Adolf Hitler; Hirohito; Benito Mussolini; Carl Mannerheim; Ion Antonescu; Miklós Horthy
Kaotused
Hukkunud sõdureid:; üle 16 000 000; Hukkunud tsiviilisikuid:; üle 45 000 000; Kokku hukkunuid:; üle 61 000 000 (1937–45);	Hukkunud sõdureid:; üle 8 000 000; Hukkunud tsiviilisikuid:; üle 4 000 000; Kokku hukkunuid:; üle 12 000 000 (1937–45);

Teine maailmasõda (II maailmasõda) oli 1. septembrist 1939 kuni 2. septembrini 1945 kestnud maailmasõda. Sõjas osalesid peaaegu kõik maailma riigid, nende hulgas ka kõik suurvõimud, mis jagunesid vastavalt kaheks sõjaliseks liiduks: liitlasvägedeks ja teljeriikideks. See oli ajaloo laiahaardelisim sõda, hõlmates otseselt rohkem kui 100 miljonit inimest rohkem kui 30 riigist. Totaalse sõja tingimustes rakendasid peamised osavõtjad sõjapingutuste toetamiseks kogu oma majandusliku, tööstusliku ja teadusliku võimekuse, kaotades sellega piiri tsiviil- ja sõjaväeliste ressursside vahel. Teine maailmasõda oli ühtlasi ka inimajaloo veriseim sõjaline konflikt – kokku hukkus sõjas 50 kuni 85 miljonit inimest, millest suurema osa moodustasid tsiviilelanikud Hiinas ja Nõukogude Liidus. See hõlmas veresaunu, süstemaatilisi genotsiide (tuntuim neist holokaust), strateegilist pommitamist, näljahädasid, haiguspuhanguid ja ainsat tuumarelvade sõjalist kasutamist inimkonna ajaloos.^[1]^[2]^[3]

Jaapani Keisririik alustas sõda Hiina Vabariigiga juba 1937. aastal, eesmärgiga saavutada ülemvõim kogu Aasia ja Vaikse ookeani üle,^[4] kuid Teise maailmasõja algusdaatumiks peetakse üldiselt 1. septembrit 1939,^[5] mil Saksamaa alustas sissetungi Poolasse ning Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid seepeale Saksamaale sõja. Aastatel 1939–1941 allutas Saksamaa lepingute ja sõjaliste kampaaniatega oma võimule enamiku Mandri-Euroopast, ning moodustas Itaalia ja Jaapaniga teljeriikideks nimetatava sõjalise liidu. 1939. aasta augustis sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel ära Poola, Soome, Rumeenia ja Balti riigid. Sõda jätkus peamiselt Euroopa teljeriikide ning Suurbritannia ja Briti Rahvaste Ühenduse vahel. Sellesse perioodi kuulusid sõjalised kampaaniad Põhja- ja Ida-Aafrikas, Britannia lahing, Londoni pommitamine, Balkani kampaania ja pikk Atlandi lahing. 22. juunil 1941 alustasid teljeriigid sissetungi Nõukogude Liitu, luues sellega ajaloo suurima maismaa-sõjatandri, kus takerdunud teljeriikide väeüksused kurnamissõjas raskeid kaotusi kandsid. Esimese 20 päevaga hõivasid sakslased ligikaudu 450 000 ruutkilomeetrit.^[6] Kohaliku aja järgi 8. detsembril 1941 pärast südaööd ründas Jaapan Suurbritannia kolooniat Malaial ning 90 minutit hiljem – kohaliku aja järgi 7. detsembril Ameerika Ühendriikide Pearl Harbori mereväebaasi ja vallutas kiiresti enamiku Vaikse ookeani lääneosast.

Teljeriikide üldpealetung peatati 1942. aastal, kui Jaapan kaotas kriitilise tähtsusega Midway lahingu, Saksamaa ja Itaalia alistati lääneliitlaste poolt kõigepealt Põhja-Aafrikas, ning seejärel otsustavalt Nõukogude Liidu poolt Stalingradis. 1943. aastal, pärast mitmeid järjestikuseid Saksa vägede kaotusi idarindel, Itaalia sõjast väljalöönud liitlasvägede sissetungi Sitsiiliasse ja Itaaliasse, ning liitlaste olulisi võite Jaapani vastu Vaiksel ookeanil, kaotasid teljeriigid strateegilise initsiatiivi ja asusid kõigil rinnetel taanduma. 1944. aastal tungisid lääneliitlased Normandia dessandiga sakslaste poolt okupeeritud Prantsusmaale ja Nõukogude Liit vallutas tagasi kõik varem kaotatud alad, tungides seejärel edasi Saksamaa enda territooriumile. 1944. ja 1945. aastal tabasid jaapanlasi Mandri-Aasias, täpsemalt Lõuna-Hiinas ja Birmas, mitmed sõjalised tagasilöögid ja Vaiksel ookeanil nõrgestasid liitlased järjest enam Jaapani Keiserlikku Mereväge, hõivates lisaks jaapanlastelt sealsed olulised saared.

Sõda Euroopas lõppes Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste sissetungiga Saksamaale, millele järgnes Berliini vallutamine Nõukogude Liidu vägede poolt, Adolf Hitleri enesetapp ja Saksamaa tingimusteta kapituleerumine 8. mail 1945. Potsdami deklaratsiooni ja Jaapani alistumisest keeldumise järel heitsid Ameerika Ühendriigid aatomipommid Jaapani linnadele Hiroshimale (6. augustil) ja Nagasakile (9. augustil). Seoses järjest tõenäolisemaks muutuva liitlasvägede sissetungiga Jaapani saarestikku, uute jaapanivastaste aatomipommirünnakute riskiga ja Nõukogude Liidu sissetungiga Mandžuuriasse, teatas Jaapan 15. augustil kapituleerumisest ja allkirjastas kapitulatsiooniakti 2. septembril 1945. Sellega lõppes sõda Aasias ja Vaiksel ookeanil, kindlustades liitlasvägedele täieliku võidu.

Teine maailmasõda muutis maailma poliitilist ja sotsiaalset struktuuri. Tulevaste konfliktide ärahoidmiseks ja rahvusvahelise koostöö edendamiseks loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Sõja võitnud suurvõimud – Ameerika Ühendriigid, Hiina, Nõukogude Liit, Prantsusmaa ja Suurbritannia said ÜRO Julgeolekunõukogu alalisteks liikmeteks. Nõukogude Liidust ja Ameerika Ühendriikidest kujunesid konkureerivad supervõimud, kelle vahel kulges järgnevalt 46 aastat kestnud külm sõda. Sõja lõppedes hoogu kogunud Aafrika ja Aasia dekoloniseerimine vähendas omakorda Lääne-Euroopa riikide mõjuvõimu.

Teise maailmasõja alguse ja lõpu kuupäevad

Üldiselt loetakse teise maailmasõja alguskuupäevaks 1. septembrit 1939, mil Saksamaa tungis kallale Poolale. Samas võidakse maailmasõja alguseks lugeda ka vahejuhtumit Marco Polo sillal 7. juulil 1937, mis tõi kaasa teise Hiina-Jaapani sõja või isegi 3. oktoobrit 1935, mil algas Itaalia invasioon Abessiinias. Loobudes Euroopa-kesksest maailma mõistest, on maailmasõja alguseks hakatud pidama ka Mandžuuria kriisi ehk Mukdeni vahejuhtumit 1931. aasta septembris, millega algasid Jaapani Hiinasse tungimise vahejuhtumid ja nendest tulenevalt ka 1932. aastal alanud NSV Liidu – Jaapani piirisõjad (Niall Ferguson; Normann Davies).

Niisamuti on erinevaid tõlgendusi sõja lõpu kuupäeva osas. Selleks võidakse lugeda nii Jaapani kapituleerumist 2. septembril 1945 kui ka relvarahu päeva 14. augustil 1945. Euroopa jaoks lõppes sõda 7. (Saksamaa kapitulatsioon Reimsis), 8. (kapituleerumine Berliinis) või 9. mail (Berliini kapitulatsioon Moskva aja järgi) 1945. Rahuleping Jaapaniga sõlmiti alles 8. septembril 1951 San Franciscos ning NSV Liidu ja Jaapani vahelise sõja lõpetas alles ühisdeklaratsioon 19. oktoobril 1956. Saksamaa jaoks aga lõpetas sõja alles 12. septembril 1990 Moskvas sõlmitud 2+4 leping, mis lubas Saksamaal taasühineda. Niall Ferguson toob maailmasõja lahingutegevuste lõpuna välja Korea sõja lõpu 1954. aastal.

Põhjused

On vaidlusi selle kohta, kas teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919–1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920. aastate algul ja 1929. aastal Ameerika Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.

Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versailles's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö nuga selga teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel – reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal blokaadi tõttu toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Blokaadi tõttu hukkus umbes 524 000 tsiviilisikut, mis jättis kibeda jälje rahva mällu. Sellest õppust võttes, püüdles Hitleri valitsus autarkia saavutamise poole, et kõigest imporditavast sõltuvust vähendada.

Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ja valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest, ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsiooni osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930. aastatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsiooni teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarimaa ja Sudeedimaa liidendamine, anšluss) saavutati just rahumeelsel teel.

Meeleavaldus Versailles' diktaadi vastu Reichstagi ees Berliinis

Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad Spitfire). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.

Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930. aastatel.

Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit, mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämise tõttu. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Juba Etioopia ja Mandžuuria kriisi ajal ilmnes Rahvasteliidu nõrkus. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril 1939, vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936–1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne-natsionalistlik leer.

Teise maailmasõja osapooli kujutav joonisfilm "The Ducktators" (sõnamäng diktaatoritega) 1942. aastast

Briti ajaloolane Liddel Hart kirjutas 3. septembril 1949 ajalehes Picture Post: "Hitler tahtis kõike muud, kuid mitte ainult maailmasõda... Pärast sõja lõppu langesid tähtsamad Saksa arhiivid meie kätte ja meil on võimalik saada selget ettekujutust sellest, kui erakordselt suurt hirmu tunti Saksamaa juhtivates ringkondades sõja ees ... Inglismaa suhtumise ootamatu, täieliku muutumisega muutus ka sõda vältimatuks."

Erinevalt Sudeedimaa liitmisest Saksamaaga Müncheni lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. aasta märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon ning nii seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändeks sealse sisemise ebastabiilsuse. Iseseisvuse väljakuulutanud Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusse kuni 1945. aastani.

Suurbritannia välispoliitikas toimus ootamatu kannapööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist loobuti – anti garantiid Poolale ja alustati läbirääkimisi NSV Liiduga. Kuigi Chamberlain ei näinud, et senist välispoliitilist kurssi oleks vaja muuta pärast Tšehhoslovakkia likvideerimist, oli ta sellest ilmselt siiski häiritud. Kuid miks otsustas Suurbritannia kindlustada riikide iseseisvused, mille kaitsmiseks tal vahedid täielikult puudusid ning mida saanuks vaid Venemaa abiga Saksamaa vastu kaitsta? Tähtsamat rolli selles välispoliitika pöördes mängisid Rumeenia minister Viorel Tilea ning ajakirjanik Ian Goodhope Colvin.

Rahvusvaheline olukord maailmasõja eel

Kommunistlik Nõukogude Liit

Stalin ja Hruštšov, 1936

ÜK(b)P juhitud Nõukogude Liidu eesmärgiks oli peale Venemaal teostatud revolutsiooni maailma vallutamine ja sotsialistliku/kommunistliku maailmakorra kehtestamine. Lenin oli kirjutanud: "Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid. Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Bresti rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev: Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda!"

Tõeline valmistumine teiseks maailmasõjaks algas pärast Stalini ainuvõimu kindlustamist. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause: Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik.

Stalin algatas industrialiseerimise, mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed, mis on võimeline vallutama kogu Euroopa ja hiljem ka maailma. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas alates 30. aastate keskpaigast sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks.

Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1940 6 miljonit. 1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga.

1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku.

19. augustil 1939 Poliitbüroo salajasel istungil^[viide?] võeti vastu sisuline otsus Euroopa vabastamisest. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast.

Pärast 19. augustit 1939 teatas Stalin diplomaatiliste kanalite kaudu Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga alla Mittekallaletungilepingule Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel, millega jagati kogu Vahe-Euroopa.

Ameerika Ühendriigid

Juba 1938. aastal nägi Ameerika Ühendriikide president Franklin Delano Roosevelt ette suurendada sõjalennukite aastatoodangut 10 000-lt 20 000-le ja mais 1940 kuni 50 000-le. Ühendriigid ei sõdinud tollal, kuid valmistusid sõjaks.

Suur-Saksamaa loomine

Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria Liitriigi. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka "anšlussiks" (saksa Anschluss – 'liitmine'). Hitleri positsioon tugevnes, teda toetas Itaalia, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julgenud üksinda sõtta astuda. Kuna austerlaste hulgas oli tollal märkimisväärne hulk Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivaldsena.

Müncheni kokkulepe (1938)

1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks – Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.

Lahenduse leidis Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahel Müncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa. Ungarlastega asustatud alad anti Ungarile. 1. oktoobril 1938 hõivas Poola Tšehhoslovakkia põhjaosas asuva Dečini. Poolale ei pannud keegi seda pahaks.^[viide?]

1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas; Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks, Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahukaitsjana" ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa aga Poolalt Gdański (Danzigi) ning Leedult Klaipėda (Memeli) loovutamist, mis olid mõlemad enamjaolt saksakeelse asustusega. Euroopat ootas ees uus sõda.

Saksamaa – oht Poolale

Pärast Tšehhoslovakkiat mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks ka Nõukogude Liidu surve Poolale. Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele. Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult. 30. augustil 1939 tegi Adolf Hitler Poolale viimase pakkumise, korraldada "Poola koridoris" järgmise 24 kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus. Poola ei vastanud sellele ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Nii muutus sõda möödapääsmatuks.

Molotovi-Ribbentropi pakt

Molotovi-Ribbentropi pakti allakirjutamine

1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa ja Leedu.

Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.

Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata, kuid lootis et nad ei sekku. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimaluse andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.

Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.

Teise maailmasõja algus (1939–1942)

Saksa riik ja sõjajõudude paigutus 1. septembril 1939

Kallaletung Poolale

Saksamaa ja NSV Liit ründasid koos Poolat 1939. aasta septembris

Poola tüdruk leinamas oma õde, kes hukkus Luftwaffe rünnakus Varssavile, 13. september 1939

Nõukogude Liidu ja Saksa Riigi sõjaväeesindajate kohtumine

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa koos liitlastega tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid 3. septembril kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Liitlaste eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.

17. septembril tungis Poolale kallale ida poolt ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. Lääne-Ukraina 8 piirkonda: Rivne oblast, Ivano-Frankivski oblast, Lvivi oblast, Volõõnia oblast, Tšernivtsi oblast, Ternopili oblast, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast, mis olid läinud Poola riigi koosseisu pärast 1920. aasta sõda Nõukogude Venemaaga, liideti Ukraina NSV ja Valgevene NSV koosseisus NSV liitu. 28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprusleping, millega Poola, kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks MRP lisaprotokolli muutmisega NSV Liidu mõjusfääri.

Kallaletung Soomele

Talvesõda aastatel 1939–1940

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotov ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salalepingu kohaselt kuulusid kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonda. Saksamaa kohustus mitte sekkuma NSV Liidu elluviidavasse poliitikasse. Soome Vabariik kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli alusel Nõukogude huvisfääri.

1. septembril 1939 algas teine maailmasõda Saksamaa kallaletungiga Poolale. Nõukogude Liit alustas 1939. aasta 30. novembril sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Sõda algas, kui Nõukogude Liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. 14. detsembril heideti NSV Liit tagajärjeks välja Rahvasteliidust.

Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil 1940 allkirjastatud rahulepingule loobuma maa-aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 13% kogu Soome territooriumist.

Norra ja Taani vallutamine

Saksamaa alustas 9. aprillil 1940 kindral Nikolaus von Falenhorsti juhtimisel 2 diviisi jõududega operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga.

9. aprillil 1940 maabusid Norras Wehrmachti väeosad, Norrasse tungis 100 000-meheline väekontingent, millele osutas vastupanu Norra armee 6 jalaväediviisi. lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis Suurbritannias.

Hollandi, Belgia ja Luksemburgi vallutamine

10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga "Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöök oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' poole. 10. mail maabusid Saksa langevarjurite üksused Hollandis, Rotterdamis, Dordrechtis ja Moerdijkis ning Eben Emaeli kindluses. Saksamaa väekoondised, Fedor von Bocki juhitud väegrupp A ja Rudolf von Rundstedti juhitud väegrupp B ületasid Belgia, Hollandi ja Luksemburgi piirid. Luksemburgi vastuhakk kestis vaid päeva, suurhertsoginna Charlotte'il põgenes riigist.

Väegrupp C kindralooberst Wilhelm Ritter von Leebi juhatusel pidi murdma läbi prantslaste Maginot’ kaitseliinist. 12.-13. mail ületasid sakslased Prantsuse-Briti liitlasvägede selja taga mitmes lõigus Maasi jõe, avades tee üle Lõuna-Belgias, Luksemburgis ja Prantsusmaa asuva Ardennide mäestiku liikunud tankigrupp von Kleisti tankidiviisidele, mis prantslaste kaitse läbi murdsid ning nende tagalasse tungisid. Soomusüksuste edasitungi toetas lennuvägi. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Antwerpen Belgias vallutati Saksa vägede poolt 18. mail, Belgia vastupanu kestis vaid kolm nädalat. Belgia alistus 28. mail. Hollandist sai aga Saksamaa võimu all olev Reichskomissariat Niederlanden.

Prantsusmaa vallutamine

Maginot' liin

Kuna Prantsusmaa väejuhatus uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida esimeses maailmasõjas, ja grupeeris oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad.

16. mail 1940 alustasid Väegrupp A ja Väegrupp B liikumist Prantsusmaale ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed. Prantsuse armees oli kolm armeegruppi, kus oli kokku 9 armeed ja kuhu kuulus 74 diviisi, neist 47 jalaväediviisi, 7 Põhja-Aafrika diviisi, 5 koloniaalvägede diviisi, 6 motoriseeritud jalaväediviisi, 3 kerget mehhaniseeritud diviisi, 3 tankidiviisi ning 5 ratsaväediviisi. Lisaks olid kohal liitlased – 9 inglaste diviisi, 1 tšehhide ja 4 poolakate diviisi.

Tankigrupp Guderian koos motoriseeritud jalaväerügemendiga Großdeutchland murdis läbi prantslaste vägede rindest Sedani all ning jõudis 22. mail La Manche’i väina kallastele, kus 23. mail vägede edasiliikumine peatus. Britid algatasid 26. mail operatsiooni "Dynamo", mille käigus evakueeriti Dunkerque'ist ja selle randadelt 338 226 piiramisrõngasse jäänud Briti Rahvaste Ühenduse ja liitlasarmee sõdurit ning seejärel 10.–13. juunil evakueerimisoperatsiooni Cycle Le Havre'ist ja 15.–25. juunil evakueerimisoperatsioonis Ariel Lääne-Prantsusmaa rannikult.

5. juunil jätkasid Saksa väed pealetungi, väegrupi B üksused liikusid piki Atlandi ookeani kallast, kuni jõudsid 22. juunil Bordeaux' linnani. Väegrupi A üksused liikusid samal ajal läbi Prantsusmaa keskosa ning väegrupp C läbis Maginot’ liini. 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Pariis langes 14. juunil Saksa vägede kätte. Prantsusmaa suutis invasioonile vastu panna 46 päeva. Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil. Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanud Antandile alistuma.

Prantsusmaa pärast okupeerimist

Prantsusmaa põhja-, lääne- ja idaosa mehitati Saksa sõjalise kontingendiga ja seal hakkas kehtima okupatsioonirežiim. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik Philippe Pétaini Vichy Vabariigi valitsus, kus jäi nominaalselt kehtima Prantsuse Vabariigi võim. Charles de Gaulle rajas eksiilis Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa.

Pärast Prantsusmaa alistumist Saksamaale 1940. aasta suvel ründas Briti laevastik 1940. aasta 3. juulil Alžeeria rannikul Mers el-Kébiri mereväebaasis ja Orani sadamas Prantsuse laevastikku,^[7] et see ei langeks sakslaste kätte, ja hävitas sellest suurema osa. Rünnakus hukkus umbes 1300 prantsuse meremeest. Aleksandrias asunud Prantsuse laevastiku laevad desarmeerusid. Prantsuse Lääne-Aafrikas, Prantsuse Põhja-Aafrika, Prantsuse Süüria ja Prantsuse Indohiina jäid lojaalseks Vichy Vabariigile. Saksamaa okupeeris ülejäänud 45% Prantsusmaast 11. novembril 1942.

Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal (lahing Britannia pärast). Samal ajal toimusid lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.

Põhja-Aafrika kampaania

Aastal 1940 tungis Itaalia Liibüaga kolooniaga piirnevasse Egiptusse, kuid tõrjuti varsti Briti Rahvaste Ühenduse vägede poolt tagasi kaugele Liibüasse. Saksa armee saatis Itaalia armeele Liibüas täiendust, et kaitsta kolooniat brittide eest.

NSV Liidu laienemine

NSV Liit jätkas samal ajal vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile NSV Liidu mõjusfääri liigitatud piirkondade hõivamist, 15.–28. juuni NSV Liit okupeeris Balti riigid ja Bessaraabia, kasutades selleks diplomaatilisi ja sõjalisi hirmutusvahendeid ning hõivas 1940. aasta juunis Eesti, Läti ja Leedu ning augustikuus 1940 annekteeris need riigid NSV Liidu koosseisu. 28. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Rumeenia Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina piirkonna ning need alad annekteeriti NSV Liidu koosseisu.

Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga ning 1940. aasta sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada.

Saksa-Itaalia Balkani kampaania

1940. aasta oktoobris tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta, Kreeka armee surus jaanuariks 1941 Itaalia armee tagasi Albaaniasse ning appi kutsuti Saksamaa. 6. aprillil 1941 Saksa väed tungisid Bulgaaria kaudu Kreekasse, 27. aprillil vallutati pealinn Ateena ja riik okupeeriti 30. aprilliks. Kreeka jagati Itaalia, Saksa ja Bulgaaria okupatsioonitsoonide vahel. Kreetalt tõrjuti Briti väed välja mai lõpuks, kuid Malta jäi aga Briti võimude kätte.

Jugoslaavia Kuningriik oli otsustanud 25. märtsil 1941 liituda Saksa-Itaalia-Jaapani kolmikpaktiga, kuid nurjunud riigipöördekatse tulemusel Jugoslaavia kolmikpakti siiski ei ratifitseerinud. 6. aprillil 1941 alanud Saksa vägede rünnakuga Kreekale alustasid Saksamaa, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Itaalia väed ka Jugoslaavia alistamist. 12. aprillil 1941 langes pealinn Belgrad ning vastupanu murti aga 18. aprilliks. Jugoslaavia kuningriigi armee Horvaatia diviisid tõstsid Horvaatia iseseisvuse toetuseks mässu.

Osa Jugoslaaviast jagati Saksamaa, Itaalia, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia vahel, ülejäänud aladel loodi Iseseisev Horvaatia riik, Serbia aladel moodustati Saksamaa võimu all olev piirkond ja Montenegro aladel Itaaliast sõltuv Montenegro riik. Sloveenia ja Horvaatia toetasid Saksa vägesid Nõukogude Liidu vastases sõjas, Relva-SSiga ühines piisaval arvul Bosnia muslimeid, et võimaldada neist omaette SS-diviis moodustada. Serbia oli lõhenenud monarhistlike ja kommunistlike partisanigrupeeringute vahel, kes peamiselt võitlesid pigem teineteise kui Saksa ja Itaalia okupatsioonijõudude vastu.

Lootuses lõpetada sõda Saksamaa ja Suurbritannia vahel, lendas Hitleri asetäitja, Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei sekretär Rudolf Heß 1941. aastal eraviisilise rahumissiooniga salaja Suurbritanniasse, kuid R. Heß vangistati.

Saksamaa ründab NSV Liitu

Pikemalt artiklites Idarinne (Teine maailmasõda) ja Saksa okupatsioon NSV Liidus

Saksa vägede vastuvõtt Ukrainas

Molotovi-Ribbentropi paktiga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid tegelikult ei kavatsenud kumbki pool seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes end nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Saksamaa aga tegi 1940. aastal lõpliku otsuse Nõukogude Liitu rünnata.

Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa – Saksamaa rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu. 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule; oletatud on, et samal ajal valmistus Nõukogude Liit ise ründama Saksamaad. Oletatav Punaarmee rünnakupäev Päev "M" oli 6. juuli 1941.

Saksamaa saadik Moskvas von Schulenberg andis 1941. aasta 22. juuni varahommikul kell 4.30 Molotovile üle dokumendid, millega Saksamaa kuulutas Nõukogude Liidule sõja. Sama tegi ka Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop, kes Berliinis andis Nõukogude Liidu suursaadikule Dekanozovile üle samasisulised dokumendid.

Põlev Nõukogude tank T-34

Nõukogude Liidus hakati sõjategevust teise maailmasõja Saksamaa – Nõukogude Liidu vahelisel Idarindel nimetama Suureks Isamaasõjaks.

Vahetult Nõukogude-Saksamaa piiril olnud 170-st Punaarmee diviisist purustati juuli 1941 keskpaigaks (kolme nädalaga) täielikult 28 diviisi. 70 diviisi kaotasid oma koosseisust ja tehnikast üle 50%. Eriti suuri kaotusi kandsid läänerinde väed, kuhu kuulus 24 purustatud diviisi 28-st. Selle rinde ülejäänud 20 diviisi olid kaotanud 50–90% oma koosseisudest ja tehnikast.^[8]

Nõukogude Liidu ründamisega võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa. 1941. aastal liikusid Saksa väed ida suunas keskmiselt 25–35 km päevas, kirde suunas 25–30 km päevas, kagu suunas 16–20 km päevas.

Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud Nõukogude väeüksused, langes saksa arhiivide andmetel esimestel sõjakuudel vangi 3,9–4,2 miljonit punaarmeelast.^[8] Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parimate ohvitseridega.

Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke (sellest lahingukaotused 20%), 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.^[9]

Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai 1941. aasta suvel tohutu eelise see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti kokku Punaarmee teise ja kolmanda ešeloni vägedega kelle olemasolust saksa luurel aimugi ei olnud.^[10] Omad raskused tekitas ka karm talv, milleks Saksa armeel puudus varustus. Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema.

Umbes samal ajal algasid Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas. Ameerika Ühendriikide abi Suurbritanniale oli alanud 11. märtsil 1941 ja seda programmi laiendati NSV Liidule 1. oktoobril 1941. aastal. Lääneliitlased varustasid NSV Liitu teise maailmasõja ajal strateegilise toorme, toiduainete (värviliste metallide – alumiiniumi ja vasega, raudteerelssidega, vedurite ja vagunitega, puuvilla, naftatoodete, aviobensiiniga rehvide, naha, jalatsitega sõjaväele, tekkidega, piiritusega, suhkru ja lihakonservidega) ja sõjavarustusega, lõhkeainetega (345 735 tonni) dünamiidiga (31 933 tonni) ja trotüüliga (123 150 tonni), sh tankide (12 700 tk): Matilda II, Mk III Valentine, Mk IV Valentine, Churchill, M4 Sherman; sõjalennukitega (22 150) sh Bell P-39 Airacobra, Bell P-63 Kingcobra, Curtiss P-40, Hawker Hurricane, Spitfire Mk. IX; pommituslennukitega: North American B-25 Mitchell, Douglas A-20 Havoc, transportlennukitega: Douglas C-47 Skytrain; džiipdega (51 503) Willys MB, Dodge WC-51, Ford GPW; mootorratastega, traktoritega; veoautodega (375 883) sh Studebaker US6, Chevrolet G 7117, Ford-Marmon-Herrigton HH6-COE4 nõukogude raketiheitjale BM-14 Katjuša, vintpüsside ja automaatkäsirelvadega (8218 + 131 633) jpm 11 000 000 000 dollari väärtuses.

Jaapan ründab Ameerika Ühendriike

Pikemalt artiklites Rünnak Pearl Harborile ja Sõda Vaiksel ookeanil

Pearl Harbor
USS Arizona on leekides

Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ning Jaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõim Ida-Aasias. 7. detsembril 1941 ründas Jaapan Hawaii saarestikus asuvat Pearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust Ameerika Ühendriikidele. Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia kuulutasid Jaapanile sõja 8. detsembril ja 11. detsembril kuulutasid Saksamaa ja Itaalia USA-le sõja. Ameeriklased kandsid sõjas raskeid kaotusi ning jaapanlased saavutasid Vaiksel ookeanil ülekaalu. Poole aastaga 1942. aastal suutsid nad hõivata kõik lääneliitlaste tähtsamad tugipunktid Kagu-Aasias ning Indohiina, Birma, Malaisia, Singapuri, Filipiinid ja Indoneesia. Kuid 3.–7. juunil toimunud Midway merelahingus ameeriklased purustasid jaapanlased, mis oli ka Vaikse ookeani sõja pöördepunkt.

Saksamaa-vastane koalitsioon

B-26 Alžeeria taevas

Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale Nõukogude Liidule ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941. aasta juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning Ameerika Ühendriikide president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.

Tihenes ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill alla Atlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.

1942. aasta alguses kirjutasid 26 Kolmikpaktiga sõdivat riiki Washingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Nende riikide ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunute kooslust hakati nimetama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks. Kolmikpakti olid sõlminud Jaapan, Saksamaa ja Itaalia kuningriik 27. septembril 1940 Berliinis. 20. novembril 1940 liitus paktiga Ungari, 23. novembril 1941 Rumeenia ja 1. märtsil 1941 Bulgaaria.

Teine maailmasõda 1942–1945

Murrang sõjas

Põhja-Aafrika kampaania

Sõjategevusalad Põhja-Aafrikas 1941/1942 aastal

El Alameini piirkond, 1942. aasta juulis

1941. aasta alguses olid Briti väed purustanud Põhja-Aafrikas asuvad Itaalia väed ja võtnud neilt tagasi Egiptuse. Briti ülemvõimu takistamiseks saadeti Saksa ekspeditsioonikorpus Põhja-Aafrikas 1941. aasta veebruaris Liibüasse.

Lahingukorrad Teise El Alameini lahingu alguses

1.–27. juulini 1942 toimunud Esimeses El Alameini kõrbelahingus ei õnnestunud Saksa soomusvägedel siiski otsustavat läbimurret saavutada ja rinne stabiliseerus.

Operatsiooni Tõrvik (8.–16. november 1942) lahingute alad

1942. aasta sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses koos Ameerika vägedega. Ameerika Ühendriikide ja Briti dessant maabus operatsiooni Tõrvik raames Marokos ja Alžeerias. Vastukaaluks liitlasvägede pealetungile Vahemerel okupeerisid Saksa väed operatsiooni Anton käigus Lõuna-Prantsusmaal asunud Vichy valitsuse all olnud Prantsusmaa alad ning Touloni sadama.

23. oktoobrist – 5. novembrini kestnud Egiptuses Vahemere rannikul Aleksandriast sadakond kilomeetrit läänes asuva Al-‘Alamayni piirkonnas teises El Alameini lahingus õnnestus liitlastel, Bernard Montgomery juhtimisel kindralleitnant Erwin Rommel ja tema väed taganema sundida ning kogu Egiptus oli taas inglaste käes. Viimased Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistusid mais 1943.

Stalingradi lahing

Stalingradi lahingu skeem

Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumine Stalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi. Pärast Stalingradi lahingut õnnestus Saksa kindral Erich von Mansteinil rinne taas stabiliseerida.

Kurski lahing

1943. aasta suvel tegid sakslased katse operatsiooniga Zitadell samuti suurt Punaarmee koondist ümber piirata. Kurski lahingus tuli esimesel nädalal edukas pealetung siiski katkestada, kuna USA ja Briti väed olid 10. juuli 1943 maabunud Sitsiilias.

Liitlasvägede invasioon Itaalias

9. juuli maabusid Liitlasväed Sitsiilias, Itaalia kuningas tagandas 25. juulil Benito Mussolini ja ta vangistati ning uus valitsus sõlmis vaherahu Liitlastega. 1943. aasta sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. 3. septembril maabusid Briti väed Lõuna-Itaalias. Itaalia sõlmis salaja liitlastega relvarahu. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal 23. septembril Mussoliniga eesotsas fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas 13. oktoobril Saksamaale sõja ning algas kodusõda (1943–1945).

Pärast Kurski lahingut, juulis 1943 asusid venelased pealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud Nõukogude Liidu alasid. Nõukogude rünnakud kestsid kogu suve ja sügise. Kiiev vallutati ning talve saabudes lõid venelased Dnepri paremal kaldal tugialad.

Kairo konverents (23.–26. november), Kairo, Egiptus, 1943 Chiang Kai-shek, Franklin Delano Roosevelt ja Winston Churchill

Teherani konverents

Teherani konverents, 28. november – 1. detsember 1943

1943. aasta lõpul toimus Iraani pealinnas Teheranis konverents, kus kohtusid esimest korda Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustati Prantsusmaal sõjategevuse aktiviseerimist mandril (nõukogude ajalookirjanduses kasutati terminit) teise rinde avamine ning pealetungi alustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taas Nõukogude Liidu võimu alla.

Sõjategevus 1944

Leningradi blokaadi läbimurre

1944. aasta alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuaril Leningradi blokaad, mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku.

Normandia dessant

Normandia dessandi sillapea laiendamine 1.–24. juulini

Normandia dessant

6. juunil 1944 maabusid USA, Suurbritannia, Kanada ja Poola sõjajõud Normandias operatsiooni Overlord käigus.^[11] Normandia dessandi seitsmendal päeval, 12. juunil, jõudis maabunute arv 362 547 meheni ning üksikud tugialad ühinesid 80 kilomeetri laiuseks rindeks. 27. juunil vallutasid ameeriklased Cherbourgi linna Cotentini poolsaare põhjaotsal, millega oli liitlasvägede kasutuses arvestatava läbilaskevõimega tõeline sadam. 30. juunil tõusis Normandias maabunute arv 850 000-ni, juuli algul aga ületas see miljoni piiri. Liitlaste laine valgus peagi Normandiast üle kogu Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi ning jõudis Saksamaale.

Sõjategevus Normandias 1.–13. augustini

1944. aasta teisel poolel vabastasid liitlased Prantsusmaa, 25. augustil vabastati Pariis. Briti-Kanada väegrupp hõivas septembri alguses Brüsseli ja Antwerpeni, kuid augustis Saksa väegrupi B ülemjuhataja kindralfeldmarssal Walter Modeli juhtimisel suutis liitlaste edasitungi peatada. Hollandi ja Belgia vabastamise järel jõudsid Liitlasväed Saksamaa piirile. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema.

Operatsioon Market Garden

Pikemalt artiklis Operatsioon Market Garden

Saksamaa läänepiiri kaitses Siegfriedi liin ehk Läänevall ning Liitlased kavandasid Läänevallist põhja poolt läbi Hollandi möödumiseks operatsiooni Market Garden. Saksa vägede visa vastupanu tõttu operatsioon ebaõnnestus. Operatsioon toimus 17.–27. septembrini 1944 Lõuna-Hollandi linnade Eindhoveni ja Arnhemi vahel. Plaani järgi pidi Arnhemi lähedal maandatama õhudessant ning koostöös samal ajal Belgiast lähtuvate maavägedega kiiresti tungitama Ruhri, mis oli Saksa sõjatööstuse peamine keskus. Operatsioonis osales senise sõjaajaloo suurim õhudessantvägi, millesse kuulusid Ameerika Ühendriikide 17., 82. ja 101. õhudessantdiviis, Briti 1. õhudessantdiviis ja Poola 1. õhudessantbrigaad, kokku ligi 35 000 meest, kelle kohaletoimetamiseks rakendati üle 1700 transpordilennuki ning umbes 3000 purilennukit.

Operatsioon Bagration Valgevenes

Punaarmee pealetungi pealöök anti Valgevenes ning 22. oktoobril jõudis Nõukogude armee Ida-Preisimaa territooriumile.

20. oktoobril vabastasid Josip Broz Tito Jugoslaavia rahvavabastusarmee ja Punaarmee Belgradi.

Sõjategevuse lõpp Soomes

Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Soome-Nõukogude Jätkusõda. 5. septembril 1944 lõpetati sõjategevus Soome ja NSV Liidu vahel. 19. septembril sõlmiti Soome ning NSV Liidu ja Suurbritannia vaherahukokkulepe. Soome saadeti vaherahu tingimuste täitmise jälgimiseks järelevalvekomisjon, kuhu kuulusid ka Briti esindajad, komisjoni esimees oli Andrei Ždanov. Vaherahukokkulepe kohaselt tuli Saksa väed Soomest välja viia. Esimesed lahingud Soome ja Saksa vägede vahel puhkesid 15. septembril, kui sakslased üritasid vallutada Suursaart Soome lahes, kuid said lüüa. Hiljem pidasid Saksa ja Soome väed sõda Lapimaal kuni 1945. aasta aprilli lõpuni (Lapi sõda).

Ardennide operatsioon

16. detsembril alustasid Saksamaa väed strateegiliselt ebaõnnestunud Ardennide vastupealetungioperatsiooni Belgia ja Luksemburgi piiril eesmärgiga vallutada tagasi Antwerpeni sadam. Vaatamata esialgsele edule ei suutnud sakslased läbi murda ja katkestasid 21. jaanuaril 1945 pealetungi.

Sõjategevus 1945. aastal Euroopas

12. jaanuarist 3. veebruarini 1945 toimunud Punaarmee 1. Ukraina rinde ja 1. Valgevene rinde Visla-Oderi pealetungioperatsiooniga hõivati suurema osa Poolast ja jõuti Oderi jõeni. Samal ajal alanud 2. ja 4. Ukraina rinde Lääne-Karpaadi pealetungioperatsiooniga vallutati 18. veebruariks Lõuna-Poola ja Slovakkia.

13. jaanuarist 25. aprillini 1945 toimunud Punaarmee 2. ja 3. Valgevene rinde Ida-Preisimaa pealetungioperatsiooniga vallutati Ida-Preisimaa ja piirati sisse Königsbergi, mida Saksa väed kaitsesid kuni 9. aprillini. 21. jaanuaril algas admiral Dönitzi juhitud armee ja tsiviilelanike evakueerimine Ida-Preisimaalt, viieteist nädala jooksul viidi laevadega Saksamaale ja Taani ligi 900 000 põgenikku. Evakuatsiooni käigus toimus 30. jaanuaril merendusajaloo ohvriterikkaim õnnetus, kui Nõukogude allveelaev uputas sakslaste reisilaeva Wilhelm Gustloff, mis transportis põgenikke, haavatuid ja ka piiratud hulka sõjaväega seotud isikuid. Enam kui 9000 uppus, ning mõned päevad hiljem uputas sama allveelaev sakslaste aluse General von Steuben, millel olnud 4000 inimest uppus või sooritas uppuval laeval enesetapu.

Rindejooned Saksamaal 1. mail (roosa = liitlasvägede poolt hõivatud alad; punane = lahingutegevuspiirkonnad)

2. ja 3. Valgevene rinde Ida-Pommeri pealetungioperatsiooniga 10. veebruarist 4. aprillini vallutati Danzig ja jõuti Läänemere äärde. Viienda suurema kevadtalvise operatsiooniga, 2. ja 3. Ukraina rinde Viini pealetungioperatsiooniga 16. märtsist 15. aprillini 1945 vallutati Lõuna-Tšehhoslovakkia, Lääne-Ungari ja Ida-Austria koos Viini linnaga.

Pärast sakslaste Ardennide pealetungi nurjumist tungisid USA, Briti ja Kanada väed 1945. aasta 10. märtsiks Reini jõeni Trierist kuni Hollandi piirini. 18. aprilliks jõudsid Briti väed Lüneburgini ja ameeriklased Magdeburgi juures Elbe jõeni. Prantsuse väed hõivasid rinde lõunalõigus Karlsruhe ja Baden-Badeni ning 2. Kanada korpus jõudis Hollandis Groningeni lähedal Põhjamere äärde.

Saksa Kolmanda Riigi vägede purustamine idarindel lõpetati Nõukogude Liidu marssal Ivan Konevi 1. Ukraina rinde ja Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukovi 1. Valgevene rinde Berliini operatsiooniga 16. aprillist 2. maini ja Berliini vallutamisega ning selle järgnenud Praha operatsiooniga 6.–11. maini. Pealetungivate vägede tagalasse jäänud Saksa vägede Väegrupp Kurland Kuramaal alistus 11. mail.

Saksamaa purustamine

Montreal Daily Star: "Germany Quit", 7. mai 1945

Potsdami konverents
Winston Churchill, Harry S. Truman ja Jossif Stalin

1945 veebruaris toimus Jaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillis San Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945. Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.

7.–8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.

Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.

Jaapani purustamine

9. august 1945
Nagasaki

1942. aasta juunis toimunud Midway lahing oli jaapanlastele hävitav. Ameerika Ühendriigid jätkasid vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Jõudude ülekaal Vaiksel ookeanil läks üha kindlamalt ameeriklaste kätte. Pärast Saksamaa alistumist, 8. mail muutus peamiseks sõjatandriks Kaug-Ida. 1945. aastal alustasid Ameerika Ühendriigid rünnakut Jaapani vastu. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Jaapanlased üritasid oma maad kaitsta. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – 6. augustil 1945 Hiroshimale ja 9. augustil Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.

Fat Man ('paks mees')
Üks kahest Jaapanile visatud tuumapommist

Nõukogude Kaug-Ida ja Mongoolia Rahvavabariigi väed tungisid Mandžukuosse, Mandžuuriasse ja Põhja-Koreasse ja koos Vaikse ookeani laevastiku ning Amuuri flotilliga purustasid Aleksandr Vassilevski juhtimisel Jaapani Kwantungi miljonilise armee. Nõukogude laevastikke oli toetatud Ameerika Ühendriikide poolt Projekt Hula käigus ca 180 sõjalaeva üleandmisega.

NSV Liidu sõjalised operatsioonid Jaapani vastu Mandžuurias

9. augustil kuulutas NSV Liit sõja Jaapanile ja Nõukogude väed Aleksandr Vassilevski juhtimisel tungisid Jaapani Kwantungi armee vägede kontrolli all olevatele Mandžuuria aladele kahelt suunalt, Taga-Baikali rinde väed Mongoolia Gobi kõrbe ja Suur-Hingani mäestiku ning 1. ja 2. Kaug-Ida rinde Primorje-Vladivostoki piirkonnast. Rünnakuga maismaal ja toetusega laevastiku poolt, lõigati Jaapani väed ära toetusest Jaapani poolt ning vallutati Harbin ning Põhja-Korea. Nõukogude väed okupeerisid laevastikudessantidega Lõuna-Sahhalini ja Kuriilide saared ning 2. veebruaril 1946 lülitati Lõuna-Sahhalin ja Kuriilid Vene NFSV koosseisu.

Kwantungi armee vägede hävitamise, Kirde-Hiina majandusressursside ja Põhja-Korea kaotuse järel teatasid Jaapani juhid 15. augustil oma nõusolekust tingimusteta alla anda ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ja Ameerika Ühendriikide esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.

Kohtupidamine sõjakurjategijate üle

Nürnbergi kohus

Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle, seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 Saksamaa riigitegelast ja sõjaväelast astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusvastastes kuritegudes. 12 Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.

Sõjakuritegudes süüdistatavad astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.

Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave teise maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.

Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole – Saksamaa – sõjakurjategijate üle. Nürnbergi-laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nendepoolsete sõjakuritegudega teises maailmasõjas on senini pidamata.

Sõjakuriteod

Nõukogude Gulagi vangilaagrites hukkus palju okupeeritud riikide, nagu Eesti, Läti, Leedu ja Poola kodanikke, samuti Saksa sõjavange ja Nõukogude kodanikke, kes olid võidelnud kommunismi vastu.

Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei juudivastast poliitikat nimetatakse holokaustiks.

Vaata ka: Lääneliitlaste sõjakuriteod teise maailmasõja ajal

Tippkohtumised

Churchill ja Roosevelt kohtusid kümnel korral. Stalin osales kümnest tippkohtumisest kolmel: Teheranis, Jaltas ja Potsdamis.^[12]

Placentia Bay (Newfoundland), 9.–12. august 1941
Arcadia (Washington), 22. detsember 1941 – 14. jaanuar 1942
Symbol (Casablanca), 14.–23. jaanuar 1943
Trident (Washington), 11.–25. mai 1943
Quadrant (Quebec), 17.–24. august 1943
Sextant (Kairo), 23.–26. november ja 3.–7. detsember 1943
Eureka (Teheran), 28. november – 1. detsember
Octagon (Quebec), 12.–16. september 1944
Argonaut (Jalta), 4.–11. veebruar 1945
Terminal (Potsdam), 17. juuli – 2. august 1945

Vaata ka

Viited

↑ Gilbert 2001, lk 291.
↑ Tyner 2009, lk 49.
↑ Sommerville 2008, lk 5 (2011 ed.)
↑ Barrett & Shyu 2001, lk 6.
↑ Axelrod 2007, lk 659.
↑ "Kästud unustada. 1941. aasta katastroof Venemaa ajaloomälus". Communist Crimes. Vaadatud 23.11.2020.
↑ Sander Kingsepp, Prantsuse lahingulaevad Teises maailmasõjas, TM, 10. mai 2011
↑ ^8,0 ^8,1 Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 264.
↑ Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 265.
↑ Suvorov 2000, lk 59.
↑ Taavi Minnik (6. juuni 2024). "„Enne seda oli õhus Hitleri-Stalini rahu võimalus." Kas Normandia dessandita oleks Punaarmee 1945. aastal tähistanud võitu Pariisis?". forte.delfi.ee. Vaadatud 6. juunil 2024.
↑ Davies 2009, lk 154.

Kirjandus

Axelrod, Alan (2007). Encyclopedia of World War II, Volume 1. Infobase Publishing. ISBN 978-0-8160-6022-1
Barrett, David P.; Shyu, Lawrence N. (2001). China in the Anti-Japanese War, 1937–1945: Politics, Culture and Society. New York, NY: Peter Lang. ISBN 978-0-8204-4556-4.
Davies, Norman (2009). Euroopa sõjas 1939–1945: lihtsat võitu ei ole. Tallinn: Tänapäev. ISBN 9789985628201.
Blumfeldt, Evald; Kauri, Hans; Maasing, Richard; Pekomäe, Vello (1962). Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Stockholm: EMP.
Gilbert, Martin (2001). ptk "Final Solution". Dear, Ian; Foot, Richard D. raamatust The Oxford Companion to World War II. Oxford, UK: Oxford University Press. pp. 285–292. ISBN 0-19-280670-X.
Keegan, John (2009). Teine maailmasõda. Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak. ISBN 9985318065
Sommerville, Donald (2008). The Complete Illustrated History of World War Two: An Authoritative Account of the Deadliest Conflict in Human History with Analysis of Decisive Encounters and Landmark Engagements. Leicester: Lorenz Books. ISBN 978-075481898-4.
Tyner, James A. (2009). War, Violence, and Population: Making the Body Count. 1st edition. The Guilford Press. ISBN 1-6062-3038-7

Välislingid

[Cozk0-1] Gilbert 2001, lk 291.

[YsdSK-2] Tyner 2009, lk 49.

[RePV8-3] Sommerville 2008, lk 5 (2011 ed.)

[6ylLr-4] Barrett & Shyu 2001, lk 6.

[ezLUG-5] Axelrod 2007, lk 659.

[6] "Kästud unustada. 1941. aasta katastroof Venemaa ajaloomälus". Communist Crimes. Vaadatud 23.11.2020.

[7] Sander Kingsepp, Prantsuse lahingulaevad Teises maailmasõjas, TM, 10. mai 2011

[sTZ68-8] 8,0 ^8,1 Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 264.

[8JNct-9] Дмитрий Хмельницкий «Ледокол из "Аквариума". Беседы с Виктором Суворовым», Яуза-пресс, Москва 2007 ISBN 9785903339471 lk 265.

[ATYCy-10] Suvorov 2000, lk 59.

[11] Taavi Minnik (6. juuni 2024). "„Enne seda oli õhus Hitleri-Stalini rahu võimalus." Kas Normandia dessandita oleks Punaarmee 1945. aastal tähistanud võitu Pariisis?". forte.delfi.ee. Vaadatud 6. juunil 2024.

[ES_154-12] Davies 2009, lk 154.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]