Hommikteater
Hommikteater oli aastatel 1921–1924 Eestis tegutsenud teater.
Teater sai nime selle järgi, et plaanis oli anda etendusi pühapäevahommikuti kell 10, seega ajal, mil tavaliselt käidi kirikus.[1]
Teater sai alguse rühmast asjaarmastajatest, kes tahtsid arendada teatri uut ühiskondlikku funktsiooni ja ekspressionistlikku teatrikeelt. 1918. aastal toimunud Elise Kevendi näitemängukursuste trupp otsustaski luua uue teatri. Juhiks, lavastajaks ja ideoloogiks sai August (Aggio) Bachmann. Trupiga liitusid Märt Laarman, J. Rummo, Nigol Andresen, Estoniast Hilda Gleser jt. Loominguprotsess oli kollektiivne ja kõrvalistele anonüümne (kavalehel ei esitatud näitlejate nimesid). Uued teatraalsed väljendusvahendid ja proovid olid tähtsamad kui lõpptulemus.
Kui Bachmann suvel 1923 suri, püüdis ta tööd jätkata Gleser, kuid hoolimata tema pingutustest suleti teater 1924. aastal mitmel põhjusel: poliitiline surve, majanduslik kitsikus ja stuudiotööle pühendunud juhi puudumine.
Lavastused
muuda- "Igavene inimene" (1921), A. Brust. Peaosas Bachmann. Hommikteatri jaoks oli oluline näidendi kompromissitu humanismiidee ja patsifism. Kandvaks kujundiks sai kõnekoori muusikaline partituur, mida toetas massistseenide plastiline liikumiskava. Iga roll algas kõnest, mille rütmikale oli allutatud liikumine. Bachmanni kavandite järgi tehti abstraktsed must-valged kostüümid, mis rikkusid traditsioone. Saalis oli tavalisest väikekodanlikust seltskonnast erinev publik.
- "Mass-inimene" (1922). Peaosades Gleser ja Bachmann. Põhiideeks oli 20. sajandi sotsiaalne revolutsioon. Peaosaliste taustaks oli massi kujutav töölisklass.
- "Inimesed" (1923). Pantomiimiline draama, mille ülesehitus filmilikult fragmentaarne ja verbaalne osa oli marginaalne. Rõhk oli tegelaste siseelu väljendaval miimikal ja žestidel.
- "Maa" (1924). Lavastust mängiti Estonia laval. Seekord oli määrav osa kõnel, mitmed pildid mängiti pimeduses. Lavastas Hilda Gleser, kes trupi liikmete meelest suutis ainsana Bachmanni tööd jätkata. Kujundus sündis Gleseri ja Aleksander Tuurandi koostöös, maalitud dekoratsioon puudus, kasutati esemeid Estonia „Masinahävitajate“ lavastusest.[2]