Holstein-Gottorp

Holstein-Gottorp või Schleswig-Holstein-Gottorp on historiograafiline nimi, samuti kaasaegne lühinimi Schleswigi ja Holsteini hertsogkondade osadele (tuntud ka kui Hertsoglik Holstein), mida valitsesid Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsogid. Hertsogkondade teisi osi valitsesid Taani kuningad.

Gottorfi loss, mille järgi Holstein-Gottorpi koda nime sai

Gottorpi territooriumid asusid tänapäeva Taani ja Saksamaa territooriumitel. Hertsogite peamine asukoht oli Gottorfi loss Schleswigi linnas Schleswigi hertsogkonnas. See on ka hertsogikoja nimi, mis tõusis mitmele troonile. Sel põhjusel kasutavad genealoogid ja ajaloolased teiste maadega seotud dünastiate kohta mõnikord Holstein-Gottorpi nime.

Nende valitsejate ametlik tiitel oli "Schleswigi, Holsteini, Dithmarscheni ja Stormarni hertsog", kuid seda tiitlit kasutasid ka nende sugulased Taani kuningad ja nende kõrvalharud, kuna see oli kõigi nende agnaatide ühine omand. Gottorpi harule kuulus Landeshoheit (territoriaalne ülemvõim) Holsteini hertsogkonna üle Saksa-Rooma riigis ja Schleswigi hertsogkonna üle Taani kuningriigis. Mugavuse huvides kasutatakse tehniliselt korrektsema "Schleswigi ja Holsteini hertsog Gottorpis" asemel nime Holstein-Gottorp.

Vanim hertsogitiitel oli Schleswigi oma, mille Taani, Rootsi ja Norra regentkuninganna Margrete I kinnitas 1386. aastal oma poja Oluf II nimel kuninglikule sugulasele lääniks. Saksa-Rooma keiser Friedrich III andis 1474. aastal Taani kuningatele keiserlikuks lääniks Holsteini.

Ajalugu

Schleswig-Holsteini alad 1650. aastal, Schleswigi ja Holsteini hertsogkondade ja kuningliku Taani aladega

Holstein-Gottorpi hertsogkonna vapp (Siebmachers Wappenbuch)

1544. aastal loovutati nn "kolmandik hertsogkonnast" Adolfile, Taani kuninga Frederik I kolmandale pojale ja Taani kuninga Christian III noorimale poolvennale. Seega on säilinud Holstein-Gottorpi koda Oldenburgi dünastia kõrvalharu. Holstein-Gottorpi hertsogid jagasid Taani kuningatega Schleswigi ja Holsteini rahutut valitsemist. Sellisena olid nad sageli rootslaste liitlased (praktiliselt kliendid), taanlaste vaenlased. See pikaajaline liit pitseeriti mitme dünastilise abieluga: Holstein-Gottorpi Christine abiellus Rootsi Karl IX-ga, Holstein-Gottorpi Hedwig Eleonora abiellus Karl X Gustaviga, hertsog Friedrich IV abiellus Rootsi kuninga Karl XI vanima tütrega ja lõpuks tõusis 1751. aastal Rootsi troonile Holstein-Gottorpi prints Adolf Fredrik, pannes aluse Rootsi Holstein-Gottorpi dünastiale (valitses 1751–1818).

Roskilde rahuga (1658) ja Kopenhaageni rahuga (1660) vabastas Taani Gottorpi oma feodaalsetest ahelatest ja tunnistas oma hertsogite suveräänsust Schleswigi hertsogkonna Gottorpi osade üle. Tegelikult olid need šlesviglased olnud suhteliselt iseseisvad juba üle sajandi. Kuigi Holsteini hertsogkond jäi ametlikult keisririigi lääniks, valitsesid selle hertsogid tegelikult lepingu alusel mõlemat hertsogkonda koos oma formaalse ülemvalitseja Taani kuningaga.

Gottorpi küsimus

Põhjasõjas oli hertsogkond Rootsi poolel ja sai lüüa, kui Taani väed okupeerisid Holstein-Gottorpi põhjaosa. 1720. aasta Frederiksborgi rahuga Rootsi toetus Gottorpile lakkas, muutes hertsogitele võimatuks kaotatud Schleswigi alad tagasi võita ja pikendades nende tüli Taani kuningaga. Pärast 1721. aasta rahukokkulepet põgenes hertsog Karl Friedrich Venemaa Peeter Suur õukonda ja mõnda aega oli venelastel huvi taastada Karl Friedrich tema maadele Schleswigis. Karl Friedrich ise abiellus Peetri tütre suurvürstinna Annaga. Peeter II ja tema järglased loobusid Peeter Suure poliitikast toetada Holstein-Gottorpi hertsogite nõudeid Schleswigi osale. Tegelikult soovis Venemaa sadamat Põhjamere rannikul, seega ei vajanud ta Schleswigit, vaid hertsogite sõprust. Kuid sellest abielust sündis Karl Peter Ulrich, kes päris 1739. aastal Holstein-Gottorpi ning sai Katariina I testamendiga ja eriti pärast lastetu tädi Jelizaveta Petrovna troonile asumist 1741. aastal Venemaa troonipärijaks.

Karl Peter Ulrich, kes tõusis 1762. aastal Peeter III nime all Venemaa troonile, otsustas vallutada Taani-Norralt oma osa Schleswigist ja liita selle Holsteiniga. Kui ta 1762. aastal keisriks sai, sõlmis ta kohe Preisimaaga helde rahu ja tõmbas Venemaa Seitsmeaastasest sõjast välja, et keskenduda koos Preisimaaga täielikult Taani ründamisele. See samm vihastas Venemaa arvamust, kuna seda peeti Venemaa sõjaohvrite reetmiseks ja rahvuslike huvide ohtu seadmiseks. Samal ajal oli Taani armee Holsteini-invasiooni vältimiseks kiiruga üle piiri Mecklenburgi liikunud ja valmistunud lahinguks. Kaks armeed asusid teineteisest vähem kui 30 km kaugusel ja diplomaatilises isolatsioonis viibiv Taani oli kapituleerunud, valmistudes vaidlusalused alad Venemaale loovutama, kui Peterburist jõudis ootamatult Vene armeele teade, et Venemaa keisri kukutas tema abikaasa, kes oli nüüdseks asunud troonile kui keisrinna Katariina II. Üks tema esimesi tegusid oli Taani-vastase sõja ja igasuguste territoriaalsete nõuete lõpetamine ning normaalsete suhete taastamine.

Peeter III poeg Paul, uus Holstein-Gottorpi hertsog, oli alaealine oma ema, keisrinna eestkoste all. 1773. aasta Tsarskoje Selo lepinguga nõustus keisrinna loovutama oma poja territoriaalsed nõuded Taanile kuulunud Holstein-Gottorpi maadele ja loovutama ka abikaasale kuulunud osa hertsogkonnast, saades vastutasuks Saksa-Rooma riigis 1776. aastal Oldenburgi hertsogkonnaks ülendatud Saksa Oldenburgi ja Delmenhorsti krahvkonnad. Hertsogkond anti Pauli vanaisa nõole, eakale Lübecki vürst-piiskopile, Holstein-Gottorpi perekonna noorema haru peale. See pani punkti Gottorpi küsimusele, mis oli tekitanud nii palju konflikte Põhja-Euroopa riikide vahel.

Holstein-Gottorpi koda tõusis mitmele Euroopa troonile. Holstein-Gottorpi hertsogite dünastiapoliitika tulemusel valitses selle kõrvalharu Rootsi liin Rootsit aastatel 1751–1818 ja Norrat aastatel 1814–1818. 1863. aastal said sellega seotud Schleswigi-Holsteini-Sonderburgi-Glücksburgi kojast (kuningas Christian III järeltulijad) Taani ja Kreeka ning 1905. aastal Norra kuningateks.

Lübecki harust tulid algul Oldenburgi hertsogid ja hiljem suurhertsogid (1773–1918), samas vanem haru valitses Venemaad lühikest aega 1762. aastal ja taas aastatel 1796–1917 (kuigi aastatel 1762–1796 valitses seda nende lesk, nõbu ja ema).

Schleswig-Holstein-Gottorpi hertsogid

Holstein-Gottorpi krahv Adolfi vapp

Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia vapp

Schleswigi ja Holsteini hertsogid Gottorpis

• 1544–1586 Adolf
• 1586–1587 Friedrich II
• 1587–1590 Philipp
• 1590–1616 Johann Adolf
• 1616–1659 Friedrich III
• 1659–1694 Christian Albrecht
• 1694–1702 Friedrich IV
• 1702–1720 Karl Friedrich

Holstein-Gottorpi hertsogid Kielis

• 1720–1739 Karl Friedrich
• 1739–1762 Karl Peter Ulrich (hilisem Peeter III)
• 1762–1773 Paul (keiser 1796–1801), 1773. aastal vahetas nõude Oldenburgi hertsogkonna vastu

Holstein-Gottorpi titulaarhertsogid Peterburis (Holstein-Gottorp-Romanovid)

• 1773–1801 Paul (keiser 1796–1801)
• 1801–1825 Aleksander I
• 1825–1831 Konstantin Pavlovitš
• 1831–1856 Nikolai I
• 1856–1881 Aleksander II
• 1881–1894 Aleksander III
• 1894–1918 Nikolai II
• 1918–1918 Aleksei Nikolajevitš (Keisri ja tema perekonna mõrva puhul on arusaadav, et keiser suri esimesena. Seetõttu sai tsareevitš Alekseist lühikeseks ajaks titulaarvürst)
• 1918–1938 Kirill Vladimirovitš (Pärast keisri ja tsareevitši mõrva 1918. aastal läks tiitel Romanovite suguvõsa elusolevale vanemale meesliinile)
• 1938–1992 Vladimir Kirillovitš (suurvürst Vladimir suri ainult naissoost järglasega ja seega peaks tiitel üle minema Romanov-Holstein-Gottorpi koja vanemale meesliikmele. Kellele, on vaidlusalune küsimus)

Vaata ka

• Holstein-Gottorp (Rootsi liin) – Rootsi kuningad
• Romanovid – Venemaa keisrid
• Glücksburgi dünastia – Taani, Kreeka ja Norra kuningad ja kuningannad
• Oldenburgi dünastia