Elektronkiir
Elektronkiir, ka elektronkimp, on enamasti vaakumis kindlas suunas liikuma pandud elektronide juga. Algselt nimetati seda katoodkiireks tulenevalt sellest, et kiirt moodustavad elektronid lähtuvad vaakumtorus katoodilt, liikudes edasi anoodile nende elektroodide vahele rakendatud elektripinge mõjul. Atmosfäärirõhust palju hõredam keskkond torus on vajalik selleks, et elektronid oma liikumisenergiat võimalikult vähe kaotaksid.
Häirimatu elektronkiir on sirgjooneline, kuid elektri- või magnetvälja mõjul saab seda kõrvale kallutada ehk hälvitada. Elektronkiire selle võimaluse rakendamisel põhinevad elektronkiiretorud, mis on olnud pikka aega kasutusel kineskoopidena telerites ja arvutikuvarites, samuti ostsilloskoobitorudena.
Elektronkiire kineetilise energia toimel tahke aine kuumeneb, Metallitehnoloogias kasutatakse suure võimsusega (suurusjärgus 100 kW) elektronkiirt materjali sulatamiseks, lõikamiseks, puurimiseks, keevitamiseks, graveerimiseks jm. Töötlemine toimub tavaliselt madalal rõhul (nt 10−2 mbar), kuid on ka seadmeid elektronkiirkeevitamiseks atmosfäärirõhul.[1]
Katoodkiirte uurimine viis elektronide leiutamiseni. 1897. aastal näitas briti füüsik Joseph John Thomson, et kiired koosnesid senitundmatutest negatiivselt laetud osakestest, mis hiljem nimetati elektroniks.[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ EB-Schweißen an Atmosphäre, Mitteilung der Steigerwald Strahltechnik GmbH, abgerufen am 30. SEP 2021
- ↑ Joseph E. Keithley (1999). The story of electrical and magnetic measurements: from 500 B.C. to the 1940s. John Wiley and Sons. Lk 205.