Ekspressionism

Mitte segi ajada ekspressivismiga

---

Ekspressionism on enne esimest maailmasõda eelkõige Saksamaal ja Austrias sündinud kõiki kauneid kunste hõlmav modernistlik kunstivool, mille esindajate loomingut iseloomustab süvendatud huvi inimese hinges toimuvate tormiliste protsesside ja nende väljendamise vastu.

August Macke. "Daam rohelise jakiga". 1913

Franz Marc. "Sinine hobune" I. 1914

Ajastu

Ekspressionistliku kunstilise väljenduse üheks põhjustajaks peetakse esimese maailmasõja eelseid ühiskonnas levinud palavikulisi meeleolusid. Stress, saabuva katastroofi aimdus, turvatunde puudumine, majanduskriis – kõik see õhutas konflikti ka inimese sisemaailmas. Ekspressioniste mõjutas ka Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teooria, mis uuris nihestunud hingeeluga inimese sisemisi hirme. Ekspressionistlikule kunstile on omased mässamine ja jõuetus, äärmuslikud emotsioonid ja deemonlikkus. Ekspressionistlikku väljendust iseloomustab tihti äärmuslik grotesk, naer läbi pisarate, narruse kultus.

Kunst

 Pikemalt artiklis Ekspressionism (kunst)

Esimesed ekspressionismi ilmingud on märgatavad juba 19. sajandi lõpus hollandi kunstniku Vincent van Goghi (1853–1890) ja norra kunstniku Edvard Munchi (1863–1944) maalidel. Munchi maalide ja graafiliste lehtede sarjas „Karje“ (neli versiooni aastatest 1893–1910) on kujutatud naist, kelle nägu moonutab surmahirm. Lõuendilt vaatavad vastu ahastus, lootusetus ja hukule määratus.

Ekspressionismi mõistet kasutati esimest korda prantsuse keeles 1901. aastal Pariisis Sõltumatute kunstnike ühingu (Salon des Independants) näituse kataloogis.

Saksa keelde jõudis mõiste tänu 1905. aastal Dresdenis ilmuma hakanud ajakirja Die Brücke (Sild) ning 1909. aastal Berliinis ilmuma hakanud ajakirja Der Sturm (Torm) ümber koondunud ekspressionistlike kunstnike rühmitustele. Olulisimaks rühmituseks võib pidada 1911. aastal Münchenis tekkinud rühmitust Der Blaue Reiter (Sinine ratsanik), kuhu lisaks Emil Noldele, Ernst Ludwig Kirchnerile, Franz Marcile ja August Mackele kuulusid ka tuntud abstraktsionist Wassily Kandinsky ning austria kunstnik ja kirjanik Oskar Kokoschka.

Mõistet ekspressionistid kasutati esimest korda 1911. aasta aprillis 22. Berliini Setsessiooni kataloogi eessõnas. Ekspressionistideks nimetati näiteks uue prantsuse maalikunsti esindajaid André Deraini, Raoul Dufyd. Sellest peale hakati rääkima ekspressionismist ka muudes kaunites kunstides.

Ekspressionistid pidasid vajalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Tihti kasutati räigeid värvikontraste või meelega poriseid värve, inimesed on nende piltidel sageli jõhkra ja inetu välimusega, mille tagant aimub piina ja ängistust. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit.

Ekspressionismi teine laine (alates esimesest maailmasõjast kuni 1933. aastani) oli veelgi ühiskonnakriitilisem. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast. Die Brücke kunstnikud tegelesid innukalt graafikaga, lemmiktehnikaks olid litograafia ja puulõige.

Muutunud õhustikus muutus ekspressionism ühiskonnakriitilisemaks ning rõhutas masinlikku siledust, külmust ja distantseeritust. See suund kandis nimetust uusasjalikkus (Neue Sachlichkeit) ning selle naturalistlik alasuund, mis paljastas sotsiaalsete probleemide tagamaid, verism. Seda on defineeritud ka kui sotsiaalselt mõtlevate kunstnike vastust pärastsõjakriisile. Tuntuimad verismi esindajad olid Otto Dix ja George Grosz. Nii vormilt kui sisult on nendega seotud ka Max Beckmanni teosed.

Ekspressionismile Saksamaal tegi lõpu 1933. aastal võimule tulnud Hitler, kes keelustas kogu moodsa kunsti. Paljud kunstnikud emigreerusid USA-sse, kus panid aluse uuele kunstivoolule abstraktsele ekspressionismile. Samasugune ekspressionismivastane olukord valitses ka NSV Liidus Stalini ajal.

Kunstnikke: Otto Dix, Max Beckmann, Lucian Freud, Ernst Ludwig Kirchner, Käthe Kollwitz, Franz Marc, Emil Nolde, Max Pechstein, Karl Schmidt-Rottluff, Egon Schiele

Seos Eestiga

Ekspressionismi eesti kunsti ja kunstnikega ühendavaks lüliks kujunesid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas graafikat õpetanud Georg Kind ja Magnus Zeller (esimene 1921–1922, teine 1923–1924), kelle nimed pole saksa kunstilooski täiesti unustusse vajunud. Mõlemad on tuntavalt mõjutanud meie kunstnike generatsiooni 1920. aastatel.

Dresdenis sündinud ja õppinud Georg Kind hankis koolile sügavtrüki- ja litopressi. Eesti kunstiajaloos on tal oluline roll ka Eduard Wiiralti õpetajana, kes julgustas teda innukamalt estambiga tegelema ja seejärel enesetäienduseks Dresdenisse suunduma. Samuti vahendas ta skulptor Anton Starkopfi kontakte Otto Dixiga. Tema vahendusel oli Dixi looming tuttav ka pallaslastele ja üldse oli Dix maalikunstnik Aleksander Vardi sõnade järgi 1920. aastate eesti kunstlembese noorsoo iidol. Samuti on teada, et Pallase 5. kunstinäitusel 1921 Tartus olid eksponeeritud ka nii Dixi kui Kindi teosed.

Magnus Zeller õppis Berliinis Lovis Corinth juures ja kontakteerus ka Die Brücke rühmituse liikme Karl Schmidt-Rottluffiga. Pärast Tartust lahkumist töötas Berliinis ja Caputhis harrastades nii maali kui graafikat. Mõlemad kuuluvad ekspressionistide teise põlvkonda. Kui Kindi mõjutas Dresdeni Die Brücke traditsioone kandev kunstiatmosfäär, siis Zeller kaldus groteski, satiiri ja õõvastavalt sürreaalse poole, olles pigem lähem veristidele.

Kirjandus

 Pikemalt artiklis Ekspressionism (kirjandus)

Ekspressionistid pidasid oluliseks kirjanikust lähtuva idee ja elamuse kujundirikast väljendamist. Nad seadsid esiplaanile inimese sisemaailma, tema tunnete ja tõekspidamiste kujutamise. Ekspressionistlikku kirjandust iseloomustab traagiline elutunnetus, mis lähtub katastroofi eelaimusest. Kasutatakse süngeid ja võikaid kujundeid, mille allikaks on suurlinn, sõda, vaesus jne. Kirjanike loomingus on surma- ja enesetapumotiivid, paatoslik ja jõuline luulekeel, rohke adjektiivide kasutamine. Iseloomulik on hakitud ja raskesti mõistetav tekst, väljenduse ja rütmi eelistamine vormile ja harmooniale, reaalsusest võõrandumine ja abstraheerumine.

Kirjanikke: Bertolt Brecht, Yvan Goll, Georg Trakl, Georg Heym, Georg Kaiser, Franz Kafka, Marie Under, Gustav Suits, Johannes Barbarus, Friedebert Tuglas

Arhitektuur

 Pikemalt artiklis Ekspressionism (arhitektuur)

Sõjajärgses Euroopas, eriti Saksamaal, sarnaselt kujutava kunstiga ilmusid ekspressionistlikud vormid ka arhitektuuri. Ekspressionismi pehmemat, kuid dünaamilisemat joont esindab Erich Mendelsohn. Tema tuntuim arhitektitöö on Einsteini torn Potsdamis (1919–1921).

Muusika

 Pikemalt artiklis Ekspressionism (muusika)

Heliloojaid: Alban Berg, Arnold Schönberg, Anton Webern

Teater

 Pikemalt artiklis Ekspressionism (teater)

Ekspressionistlik teater keskendus tegelaste läbielamistele. Tuntuim ekspressionistlik lavastaja oli Max Reinhardt (1873–1943).

Kirjandus

Ekspressionism kirjanduses:

• Hugo Raudsepp, "Ekspressionism: uue kunsti teooriast ja praktikast", Tallinna Rahvaülikool, Tallinn 1922, 64 lk; osaliselt (lk 22–37) taasavaldatud Hugo Raudsepa raamatus "Nüüd ma tahan mõõka tõsta", Ilmamaa, Tartu 2012, lk 262–276
• Nigol Andresen, "Kirjandusliku ekspressionismi mõnest joonest" – Keel ja Kirjandus 1966, nr 9, lk 521–528 ja nr 10, lk 593–601; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; ilmunud ka N. Andreseni raamatus "Terendusi. Uurimusi ja artikleid", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 138–163
• Aigi Heero, "Jaan Oksa ekspressionism" – Keel ja Kirjandus 2005, nr 3, lk 195–208; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

Ekspressionism kujutavas kunstis:

• Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane, "20. sajandi kunst". Kujundanud Tiiu Allikvee. Kunst, Tallinn 1994, 200 lk; ISBN 5899200359
• Ene Lamp, "Ekspressionism: ekspressionism Eesti kujutavas kunstis". Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2004, 204 lk; ISBN 9985946588

Ekspressionism muusikas:

• Leo Normet, "Värvimängud. Rütmirõõmud. Selle sajandi loomesuundi" (muusikas; artiklite kogumik). Järelsõna: Raili Sule. Eesti Raamat, Tallinn 1990, 224 lk; ISBN 5450016514
• Igor Garšnek, "Õhtumaade muusikalugu" III köide, 20. sajand. Avita, Tallinn 2004, 240 lk; ISBN 9985209214

Välislingid

• Ekspressionism kirjanduses: Saksa ekspressionistlik luuletaja Werner Riegel (Jonah F. Mitchelli artikkel): Jonah F. Mitchell: Werner Riegel. "Poeet, keda ei loeta"(arhiveeritud leht)