Eestimaa rüütelkonna maanõunik
Eestimaa rüütelkonna maanõunikud (saksa keeles Landrat, vene keeles ландрат, ландратъ Эстляндской ландратской коллеги[1]) moodustasid kokku Eestimaa seisusliku omavalitsusorgani Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi, kes lahendas Eestimaa olulisi küsimusi maapäevade vahelisel ajal. Maanõunikke valiti maapäeval ning nende amet oli eluaegne, neid oli kokku 12.
Maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimuste arutamisega, igapäevaseid küsimusi lahendas rüütelkonna peamees. Uued maanõunikud valitigi tihti endiste rüütelkonna peameeste hulgast.
Rüütelkonna mõisade – Nabala ühes Pääboga, Kuimetsa ja Kaiu ühes Karitsa ja Oraniku mõisa – tulu läks peamiselt maanõunike kolleegiumi ülalpidamiseks.
Maanõunike kolleegium
muudaEestimaa maanõunikud valiti eluajaks ametisse Eestimaa Maapäeval. Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium ajas Eestimaa seisusliku omavalitsuse jooksvaid asju. Maanõunike kolleegium koosnes 12 liikmest, esialgu 6 Harjust, 6 Virust, hiljem igast maakonnast 3. Maanõuniku amet oli eluaegne, kolleegiumi vabanenud kohti täideti koopteerimise teel. Maanõunike kolleegium, mis tekkis 1282. aasta Harju-Viru rüütelkonna baasil, ei vajanud ametisse astumisel riigivõimu kinnitamist. Maanõunike kolleegiumil olid järgmised funktsioonid: ta esitas maapäevale küsimusi arutamiseks (deliberanda), avaldas arutusel olevate küsimuste kohta arvamust, temale kuulus otsustav hääl, nn votum decisivum, kui Eestimaa Maapäeval arutatud küsimustes hääled pooleks langesid. Kolleegium tema esitas ka rüütelkonna peamehe kandidaadid ja kolleegium oli tihedas koostöös rüütelkonna komiteega (Ritterschaftsausschuss), mis eksisteeris juba 16. sajandi lõpust alates ja koosnes maapäeva poolt valitud kreisi deputaatidest (2–3 igast kreisist). Maanõunike kolleegiumile allusid vahetult veel rüütelkonna kantselei.
Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium
1890. aastal kuulusid maanõunike kolleegiumi: eesistuja Otto von Lilienfeld, krahv Alexander von Keyserling, Arthur von zur Mühlen, Woyn von Baranoff[2] (1813–1899), Alexander von Baer Edler von Huthorn, Reinhold Rehbinder, parun Karl von Maydell, parun Wilhelm von Wrangell, Alexander von Lilienfeld, Georg von Grünewaldt, parun Georg von Engelhardt, parun Alexander von Uexküll. Kolleegiumi ja Eestimaa Ülemmaakohtu sekretär Gottwald von zur Mühlen.
1899. aastal kuulusid maanõunike kolleegiumi: Woldemar von Tiesenhausen (1886–1889 Eestimaa maanõunik), parun Karl von Maydell, Eduard von Maydell, Woyn von Baranoff, Alexander von Keyserling, Otto von Lilienfeld, Arthur von zur Mühlen, Alexander von Baer, krahv Reinhold von Rehbinder, Wilhelm Peter Georg Adolf Wrangell jt.
1914. aastal kuulusid maanõunike kolleegiumi: parun Georg von Engelhardt, Walter Johann Georg Konstantin von Grünewaldt, parun Georg Otto Adolf Rausch von Traubenberg, parun Georg Friedrich Wilhelm Alfred von Rosen, Hermann Oskar von Löwis of Menar, parun Theodor Gustav Otto Peter Pilar von Pilchau, parun Georg von Stackelberg, Julius von Hagemeister, parun Oskar Anselm Hermann Hoyningen-Huene, Hermann Alfred von Mohrenschildt, Eduard von Stackelberg, parun Alfred Schilling.
Eestimaa ülemmaakohus
muudaMaanõunike Kolleegium moodustas kindralkuberneri/kuberneri eesistumisel kuni 20. novembrini 1889 Eestimaa kõrgeima kohtuinstantsi – Eestimaa ülemmaakohtu. Rüütelkonna seast valitud ülemmaakohus oli kõrgeimaks kohtuks kogu provintsi üle, Eestimaal rüütelkond aga rüütelkonnasisestes asjades (sh eratalupojad) seadusandja. Ülemmaakohus ehk maanõunike kolleegium nimetas ametisse ka Eestimaa meeskohtud.[3].
- Pikemalt artiklites Eestimaa ülemmaakohus, Eestimaa alammaakohus ja Eestimaa kubermangu kohtukorraldus
Rüütelkonna komitee
muudaMaapäevade istungite ajal, kui ka vaheaegadel kutsuti tähtsamate asjade otsustamiseks kokku Rüütelkonna komitee (Ritterschaftsausschuss), kuhu kuulusid rüütelkonna peamees, maanõunikud ja 12 kreisisaadikut[4]. Rüütelkonna komitee koos maanõunike kolleegiumiga lahendas rüütelkonna peamehe juhtimisel kõik need küsimused, mis maapäev oli vajalikuks pidanud või mis rüütelkonna ette kerkisid maapäeva vaheaegadel ja mille üle otsustamiseks maapäeva koosolekut vaja ei olnud. Rüütelkonna komitee koosolekuid juhtis rüütelkonna peamees.
- Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkonnakomitee
Ülemkirikueestseisja-amet
muudaNeli Eestimaa kubermangu kreiside maanõunikku olid ühtlasi Evangeelse luterliku kirik maakondade ülemkirikueestseisjad. Venemaa keisririigi Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Eestimaa konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras Venemaa keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent, säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja-amet.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Эстляндские губернские ведомости = Estländische Gouvernements-Zeitung = Eestimaa Kubermangu Teataja, nr. 39, 1 oktoober 1892
- ↑ Baranoff, Landrath Woyn von, Revalsche Zeitung, 31 detsember 1871
- ↑ Katrin Kello, ISIKLIKU SÕLTUVUSE PIIRID JA TUNNUSED 18. SAJANDI LIIVI- JA EESTIMAAL, TARTU ÜLIKOOL EESTI AJALOO ÕPPETOOL. TARTU 2003, lk 11
- ↑ Eestimaa rüütelkond, www.eha.ee, Fondiloend EAA.854
Kirjandus
muuda- Wilhelm von Wrangell, Georg von Krusenstjern, "Eestimaa rüütelkond. Rüütelkonna peamehed ja maanõunikud". ISBN 9789949688098, Kirjastus Argo 2019, 392 lk