Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei

Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühend ESRP) oli 1917. aasta suvel Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud eesti sotsialistide iseseisev partei.

Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei
Eesti erakond
Esimees	Hans Kruus, ESRP KK esimees
Asutamine	1917, liitus 1920 - ISTP
Peakorter	Tallinn
Ideoloogia	sotsiaaldemokraatia
Meediakanal	Töö Lipp, Wõitlus

Ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei loosungiks oli “maa ja vabadus”, samas oli aga esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses.

Lahkulöömise põhjuseks olid liiga erinevad olud arenenud kapitalismiga Eesti ja talupoegliku Venemaa vahel.

Partei loomine

Iseseisva Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei loomine teostus 1917. aasta sügisel, Venemaa SRP eesti osakondade II kongressil 17.–20. septembril (vkj) Tartus. Kuna Eestimaa esseeride poliitiline liikumine oli tihedalt seotud Venemaa SR ning Tallinna organisatsioonis alul tugev vene element ja selle mõju, mille tagajärjel töötati eesti sotsialistide-revolutsionääride eraldumise vastu ja kuna samal vaatekohal oli suur osa parteiliikmeid, siis jäi sotsialistide-revolutsionääride partei eesti osakondade kongressil 16.–17. juulil 1917 Tartus iseseisva eesti partei loomise küsimus esialgu lahtiseks. Piirduti ainult partei eesti osakondade keskkomitee valimisega.

Hans Kruus

Juhtkond ja aktivistid

Loodud Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Parteisse kuulusid peale juhi Hans Kruusi, veel Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg, Erast Meister, kes asutasid Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ning valisid Hans Kruusi Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee esimeheks.

Eesti SRP Keskkomiteesse kuulusid Gustav Suits jt.

1917. aasta revolutsioonisündmustes osalesid ka B. Maaser ja Tallinna Linnavolikogu aseesimeheks valitud Jaak Ümarik.

Poliitiline suund

Eesti sotsialistid-revolutsionäärid nõudsid Eesti osariiki demokraatlikus Venemaa föderatsioonis. Pärast VSDTP bolševike võimuhaaramist Venemaal aga võeti koos teiste sotsialistlike ja kodanlike parteidega suund omariiklusele. Sotsialismi peeti siiski kauge tuleviku eesmärgiks, kuhu tuli jõuda mitte revolutsioonilise klassisõja, vaid parlamentaarse riikliku elu ja legaalse klassivõitluse kaudu. Partei pahempoolne tiib, kuhu kuulus ka H. Kruus, tegi lühikese aja vältel (1917. aasta detsembris) koostööd VSDTP enamlastega Eestimaa Nõukogude Täitevkomitees. Et sotsialistid-revolutsionäärid polnud nõus Eesti iseseisvuse ideest loobuma ega pooldanud VSDTP enamlaste üha hoogustuvat vägivallapoliitikat, siis koalitsioon viimastega lagunes. Esseeride puhul oli peatähelepanu talurahva probleemidele.

Asutava Kogu valimised

Gustav Suits

Ülevenemaalise Asutava Kogu valimisel kandideerisid Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei valimiskirja nr 1 kantud Hans Kruus – sõjaväelane, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, Eesti Maanõukogu liige, Gustav Suits – Helsingi Ülikooli ajaloo-keeletead. magister, kirjanik, Jaan Kärner – ajakirjanik, luuletaja, Eesti Maanõukogu liige, Erich Jonas – sõjaväelane, Aleksander Ennemuist – õigusteadlane, Viljandi maakonna miilitsaülem, maapäeva liige ja Hugo Reiman – Eesti Maanõukogu liige, kui ei osutunud valituks Ülevenemaalisse Asutavasse Kogusse.

Johannes Semper

Villem Ernits

Tegevus 1917. aastal

 Pikemalt artiklis Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

Tegevus 1918. aastal

Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis Hans Kruus Nõukogude Venemaa valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile Jossif Stalinile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.

1918. aasta alguses ilmus 5000 eksemplaris 16-leheküljeline brošüür pealkirjaga "Eesti Töövabariik", alapealkirjaga Eesti Sotsialistide-Revolultsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses. 3. jaanuaril 1918 esitati Eesti Töörahva Nõukogu Täidesaatvale komi­teele saatkonna kaudu, millesse kuulusid Gustav Suits, Johannes Semper ja Jaan Kärner, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti ise­seisvuse asjus, milles pooldati Eesti riiklikku iseseisvust, mitte aga sotsiaaldemokraatide propageeritavat ühist riiki Nõukogude Venemaaga. 4. jaanuaril ESRP Keskkomitee koosolekul otsustati koalitsioon bolševikega lõpetada, sest juba selle ajani umbes paarinädalaliselgi koos­töö ajal oli selgunud, et sotsialistid-revolutsionäärid ei suuda avaldada bolševikele pea mingit nimetamisväärset mõju, kuna aga viimased kasutavad koalitsiooni, et oma partei diktatuuri näidata töörahva valitsusena.

Asutava Kogu valimised

Eesti Asutava Kogu valimistel 1919. aasta aprillis said esseerid 120 kohast seitse ja nad moodustasid seal kõige pahempoolsema rühma. Asutava Kogu tribüünilt esines Kruus mitmel korral prokommunistlike avaldustega ja terava kriitikaga valitsuse aadressil ning nõudis kõige radikaalsemat maareformi. Avalikkuse tähelepanu pälvis tema ennustus nõukogude võimu maksmapanekust Eestis revolutsioonilisel teel, mida kõneleja hiljem kvalifitseeris “deklaratiivseks ütlemiseks”.

Asutava Kogu valimistel 1919. aastal valiti ESRP nimekirjast Asutavasse Kogusse: Hans Kruus, Andres Loorits, Johannes Semper, Hugo Raudsepp, Jaan Kärner, Erich Jonas, Theodor Kolk, Jaan Piiskar, Aleksander Janson, Karl Freiberg.

Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei keskkomitee asus 1919. aastal Tallinnas, Kinga tänav 7. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei keskkomitee häälekandjad olid ajalehed: Töörahwa Wõitlus, Wõitlus, Töö ja Wõitlus ja ajakirjad.

Tegevus Vabadussõjas

Vabadussõja ajal oli Eesti SRP juht Hans Kruus ühenduses Eesti iseseisvuse vastase VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomitee juhiva liikme Viktor Kingissepaga, kellega arutas rahu sõlmimist Nõukogude Venemaaga.

Partei likvideerumine

1919. aasta maareformiga esseeride kandepind ahenes, 1920. aasta märtsis ühinesid esseerid Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist eraldunud vasakäärmuslastega, moodustades poolkommunistliku Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (“isesotsid”), mille keskkomitee esimeheks valiti Hans Kruus. I Riigikogus (1920–1923) oli iseseisvatel sotsialistidel 11 kohta. EISTP asus Kommunistliku Internatsionaali platvormile (toetas proletariaadi diktatuuri ideed) ja soovis ühineda illegaalse Eestimaa Kommunistliku Parteiga. Viimane polnud sellega nõus, takistas EISTP pääsemist Kominterni ja püüdis haarata enda kätte juhtpositsiooni EISTP-s. See õnnestuski 1922. aasta aprillis, kui EISTP muutus Eestimaa Kommunistliku Partei käsualuseks.

Vaata ka

• Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Partei

Kirjandus

• Hugo Raudsepp "Sotsialistide-revolutsionääride partei Eesti osakondade esimene kongress Tartus" (1917; kordustrükk kogumikus "Nüüd ma tahan mõõka tõsta", Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 80–87)
• Hugo Raudsepp "Iseseisva Eesti sotsialistide-revolutsionääride partei loomise mõte" (1917; kordustrükk kogumikus "Nüüd ma tahan mõõka tõsta", Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 88–94)

Välislingid

• Hans Kruus, Murdekuudel 1917–18, Looming nr 9 / 1933