Die Heimat
See artikkel vajab ajakohastamist. |
|
See artikkel räägib praegusest organisatsioonist; Saksa DV partei kohta vaata artiklit Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (Ida-Saksamaa) |
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei (saksa keeles Nationaldemokratische Partei Deutschlands, lühend NPD) on 1964. aastal Saksamaal Hannoveris asutatud paremäärmuslik liikumine, mis esindab peamiselt rahvuslikult meelestatud ja immigratsioonivastaste valijate huve. Kriitikud on iseloomustanud parteid neonatsistlikuna ja Saksamaa põhiseaduse kaitse amet liigitab partei paremäärmuslikuks[1] .
| Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei | |
|---|---|
| Nationaldemokratische Partei Deutschlands | |
 | |
| Esimees | Frank Franz |
| Asutamine |
28. november 1964 (Deutsche Reichspartei, Saksa Rahvusliku Rahvapartei ja Saksa Partei ühinemisel) |
| Peakorter | Berliin, Saksamaa |
| Ideoloogia |
Paremäärmuslus: Neonatsism Ultranatsionalism Pangermanism Globaliseerumise vastasus Immigratsioonivastasus |
| Europarlamendi fraktsioon |
Rahu ja Vabaduse Ühendus 1 koht 96-st |
| Meediakanal | Deutsche Stimme |
Partei esimees on alates 2014. aastast Udo Pastörs. Partei ametlik häälekandja on ajaleht Deutsche Stimme (Saksa Hääl), mis ilmub aastast 1976.
Liikmeid oli erakonnal 2006. aasta seisuga umbes 6000, 2013. aasta seisuga umbes 5400.
Saksamaa Rahvusdemokraatliku Partei juures tegutsevad noorteorganisatsioon Noored Rahvusdemokraadid (Junge Nationaldemokraten) ja üliõpilasorganisatsioon Rahvusdemokraatlik Kõrgkooliliit (Nationaldemokratischer Hochschulbund). Septembris 2006 asutati ka naisteühendus Rahvuslike Naiste Ring (Ring Nationaler Frauen).
Programm
muudaRahvusdemokraatide programmi aluseks on saksa rahva huvide edendamine perekonna ja rahvamajanduse toetamise kaudu. Nõutakse immigratsiooni piiramist ja rahvusvahelise kapitali osakaalu vähendamist Saksamaa majanduses. Partei on rõhutatult globaliseerumisvastane ja euroskeptiline.
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei toetab surmanuhtluse taaskehtestamist.
Programmis nõutakse Saksamaa piiride revideerimist, et tagada kõigi sakslastega asustatud alade taasliitmine Saksamaaga. Piiride muutmine tuleb saavutada rahvusvaheliste läbirääkimiste ja lepingute tulemusel. Samuti soovitakse ametliku ajalookäsitluse revideerimist, et lõpetada riiklikul tasandil ja koolides sakslaste kajastamine "kurjategijate rahvusena". Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasid Saksamaal tuleb likvideerida.
Poliitilised oponendid on seostanud Saksamaa Rahvusdemokraatlikku Parteid paremäärmuslusega. Aastatel 2001–2003 üritasid õiguskaitseorganid erakonna tegevust keelustada, kuid konstitutsioonikohus lükkas nende taotluse tagasi. Detsembris 2012 anti menetlusse uus algatus erakonna keelustamiseks, millele avaldasid toetust kõigi 16 liidumaa siseministrid. Konstitutsioonikohus ei ole selle uue taotluse kohta veel otsust langetanud. Märtsis 2013 teatas Merkeli valitsus, et nad ei proovi NPD-d keelustada.[2]
2016. aastal anti taas menetlusse uus algatus erakonna keelustamiseks, kuid 17. jaanuaril 2017 lükkas konstitutsioonikohus selle tagasi, põhjendades, et partei on nii liidumaade kui ka riiklikul tasandil poliitiliselt praktiliselt tähtsusetu ja seega ei ole suureks ohuks põhiseaduslikule korrale, lisaks ei muutnuks keelustamine partei liikmete mõtteviisi ega poliitilisi vaateid, kes keelustamise korral võiksid lihtsalt luua uue liikumise teise nime all. Samas tunnistas kohus, et partei manifest ja ideoloogia on põhiseadusega vastuolus, vihjates partei seostele neo-natsismiga ja antisemitism oli partei ideoloogias tähtsal kohal. Seevastu soovitas kohus, et parteile ei tohiks anda riiklikke toetusi ega muid rahalisi toetusi nende põhiseadusevastase eesmärkide edendamiseks.[3]
Esindatus parlamendis
muuda
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei ei ole kunagi olnud esindatud Bundestagis ja Euroopa Parlamendis. Esimestel parlamendivalimistel 1965. aastal kogusid nad 2 protsenti häältest ja 1969. aastal 4,3 protsenti häältest, suutmata ületada viieprotsendilist valimiskünnist. Pärast seda langes erakonna populaarsus tunduvalt, jäädes püsivalt valimistel alla 1 protsendi. Kerge tõus oli märgatav 2005. aasta parlamendivalimistel, mil esimest korda 35 aasta järel ületati ühe protsendi piir (1,6%). Seejärel hakkas partei toetus taas vähenema, langedes 2009. aasta valimistel 1,5 ja 2013. aasta valimistel 1,3 protsendini.
Euroopa Parlamendi valimistel osales Rahvusdemokraatlik Partei 1984., 1994., 1999., 2004. ja 2014. aastal. Kui 2004. aasta valimistel hääletas erakonna poolt 0,9% ja 2014. aasta valimistel 1% valimistel osalenud inimestest, siis muutuste tõttu Saksamaa valimissüsteemis õnnestus rahvusdemokraatidel 2014. aastal saata esimest korda Euroopa Parlamenti oma esindaja. Partei saadikuks Euroopa Parlamendis sai erakonna kauaaegne esimees Udo Voigt.
Suuremat edu on saavutatud kohalikel valimistel. Kõige edukamad aastad olid rahvusdemokraatide jaoks 1966–1969, mil saavutati esindatus Baieri, Hesseni, Bremeni, Alam-Saksimaa, Rheinland-Pfalzi, Schleswig-Holsteini ja Baden-Württembergi liidumaa parlamendis.
Pärast seda oli partei pikki aastaid edutu ka kohalikel valimistel. Pööre toimus 2004. aastal, mil Saksimaa parlamendivalimistel saavutati 9,2 protsendi valijate toetus ja 12 kohta liidumaa parlamendis (hiljem vähenes see fraktsiooni lõhenemise tõttu 9 kohani). 2009. aasta valimistel said nad juba märksa vähem hääli – neid toetas 5,6% valijatest ja nad said maapäevas 8 kohta.
Aastal 2006 saavutasid rahvusdemokraadid Mecklenburg-Vorpommerni parlamendivalimistel 7,3 protsendi valijate toetuse ja 6 kohta liidumaa parlamendis. 2011. aastal pääsesid nad taas Mecklenburg-Vorpommerni maapäeva, kuid juba nõrgema tulemusega – nad said 6 protsendi valijate toetuse ja 5 kohta liidumaa parlamendis.
Valimiskünnise ületamiseks vajaliku 5 protsendi lähistele on Rahvusdemokraatlik Partei viimastel aastatel pääsenud veel vaid Tüüringi (2009 – 4,3%) ja Saksi-Anhalti liidumaal (2011 – 4,6%). Erakonna toetus on alates Saksamaa taasühinemisest olnud just suurem idapoolsetel liidumaadel.
Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei on kogu oma tegevuse kestel olnud opositsioonipartei.
Koostöö
muudaAastatel 2004–2009 sidus erakonda koostööleping teise rahvusradikaalse partei Saksa Rahvaliiduga (Deutsche Volksunion, DVU). 2011. aastal need kaks erakonda ühinesid.
Euroopa tasandil kuulub Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei Euroopa Rahvusrindesse (European National Front, ENF).
Esimehed
muudaViited
muuda- ↑ Verfassungsschutzbericht 2012, Bundesministerium des Innern, September 2013, S. 79–98.
- ↑ Eddy, Melissa (21. märts 2013). "Berlin Won't Join Effort to Ban Far-Right Party". The New York Times (Ameerika inglise). ISSN 0362-4331. Vaadatud 8. mail 2023.
- ↑ "BVerfG, Urteil des Zweiten Senats vom 17 January 2017 - 2 BvB 1/13 - Rn. (1-1010)". 17. jaanuar 2017.
Välislingid
muuda- Saksamaa Rahvusdemokraatliku Partei veebileht (saksa keeles)