Bundesliga
|
See artikkel räägib Saksamaa liigast; Austria liiga kohta vaata artiklit Bundesliga (Austria) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab ajakohastamist. |
Bundesliga (saksa Fußball-Bundesliga) on Saksamaa kõrgeim jalgpalliliiga. 1963. aastal asutatud Bundesligas mängib 18 meeskonda, kes selgitavad riigi meistri ja õiguse osaleda Euroopa klubide sarjades. Hooaja lõppedes langeb kaks vähim punkte kogunud meeskonda 2. Bundesligasse, mille kaks parimat omakorda astme võrra ülespoole kerkivad. Hooajast 2008/2009 peavad Bundesliga 16. ja 2. Bundesliga kolmas meeskond üleminekumänge.
| Bundesliga | |
|---|---|
| Riik | Saksamaa (1. liigaaste) |
| Konföderatsioon | UEFA |
| Asutatud | 1963 |
| Võistkondi | 18 |
| Karikasari |
DFB-Pokal DFL-Supercup |
| Valitsev meister | Müncheni Bayern (2022–23) |
| Enim meistritiitleid | Müncheni Bayern (32) |
| Enim mänge | Karl-Heinz Körbel (602) |
| Parim väravakütt | Gerd Müller (365) |
| Madalam liiga | 2. Bundesliga |
| Veebileht | bundesliga.de |
 Bundesliga hooaeg 2024–2025 | |
Ülevaade
muudaBundesliga 34-vooruline hooaeg kestab reeglina augustist maini. Meeskonnad mängivad omavahel kaks korda läbi, kohtudes korra kummagi koduväljakul. Alates hooajast 1986/87 eraldab sügis- ja kevadringi talvevaheaeg. Viimastel aastatel on liiga puhanud talviti reeglina kuus nädalat detsembris ja jaanuaris. Enamik mänge toimub laupäeviti kell 15:30 (Saksa aja järgi).
Meistriks tuleb hooaja lõppedes kõige rohkem punkte kogunud meeskond. Lõpptabeli alusel jagatakse ka pääsmed Euroopa klubisarjadesse: UEFA-koefitsiendi järgi annavad meistritiitel ja 2. koht õiguse osaleda UEFA Meistrite Liiga põhiturniiril ja 3. koht selle eelvoorus, 4. ja 5. koht UEFA karikas (kuhu pääseb ka Saksamaa karika võitja) ning 6. koht UEFA Intertoto karika sarja. Peale selle viib UEFA karikasse kõrge sportliku mängu näitaja, mille eest lunastas 2005. aastal europileti 1. FSV Mainz.
Bundesliga järjestus selgitatakse esmalt kogutud punktide alusel: võit annab kolm ja viik ühe punkti, kaotaja jääb punktita. Võrdsete punktide korral määrab järjestuse parem väravatevahe ja seejärel löödud väravate arv. Jätkuva patiseisu lahendavad tähtsuse järjekorras: omavaheliste mängude tulemus, omavahelistes mängudes löödud väravate arv, omavahelistes mängudes võõrsil löödud väravate arv, kõigis mängudes võõrsil löödud väravate arv. Täieliku statistilise võrdsuse korral peetakse neutraalsel väljakul lisamäng, mida aga pole seni vaja läinud.
Bundesliga korraldus on sestsaadik, kui liiga 1963. aastal loodi, vähe muutunud. Selle aja jooksul on kõikunud osalejate (16–20) ja madalamasse liigasse langejate arv (kahest neljani). Hooajast 1995/96 saab võidu eest kolm, enne seda kaks punkti. Hooajast 2008/09 taastatakse Bundesliga eeleelviimase ja 2. Bundesliga kolmanda klubi vahelised väljalangemiskohtumised.[1]
Bundesliga ja 1974. aastal käivitunud 2. Bundesliga on ametlikult elukutselised sarjad, mille tegevust juhivad 2001. aastast saadik ühiselt Saksa Jalgpalliliit (Deutscher Fussball-Bund, DFB) ja 36 Bundesliga klubi huviühendus (Die Liga – Fußballverband e. V.).
Kolmandast tugevusastmest madalamal on ametlikult tegemist amatöörliigadega. Hooajal 2008/09 alustas DFB juhtimisel tegevust üleriigiline 3. Liga, millest sai samuti elukutseline sari. Püramiidi senine kolmas aste Regionalliga taandus neljandaks liigaks, jagunedes seejuures kolmeks piirkondlikuks haruks.
Ajalugu
muudaEellugu
muudaJuba 1932. aastal nõudis toonane DFB esimees Felix Lindemann üleriigilise Reichsliga moodustamist. Piirkondlikud alaliidud lükkasid aga ettepaneku sama aasta oktoobris toimunud suurkogul tagasi. Kuni 1960. aastateni selgitasid Saksamaa meistri piirkondlike sarjade võitjad, samal ajal kui Saksa DV-s alustas juba hooajal 1949/1950 tegevust üleriigiline DDR-Oberliga.
Üleriigilise liiga mõte kogus samal ajal hoogu ka Saksamaa lääneosas. Seda toetas kõige häälekamalt toonane 1. FC Kölni president Franz Kremer, kellest sai 1948. aastal Bundesliga huviühenduse (Interessengemeinschaft Bundesliga und Berufs-Fußball) esimees. Samas jäid piirkondlikud alaliidud endiselt tõrjuvale seisukohale, peale selle kahtles ka DFB üleriigilise liiga majanduslikus otstarbekuses. 1958. aastal tehti esimene Bundesliga moodustamise katse, kuid see nurjus.
Ent Saksa klubid hakkasid 1950. ja 1960. aastatel Itaalia, Hispaania või Inglismaa klubidest maha jääma. Piirkondlikes Oberligades mängivate tippmeeskondade ja ülejäänute tasemevahe oli märgatav. Seetõttu seiskus ka paremate mängijate areng, mistõttu Euroopa karikasarjades andsid tooni Itaalia või Hispaania klubid. Ühtlasema üleriigilise sarja abil lootsid sakslased tõsta oma rahvusvahelist konkurentsivõimet. Bundesliga-ideed hakkasid toetama ka koondise peatreener Sepp Herberger ja DFB president Hermann Neuberger. Neuberger suutiski kahtlejad ümber veenda ja 28. juuli 1962 otsustasid Dortmundisse kogunenud piirkondlikud esindajad häältega 103-26 käivitada hooajast 1963/64 üleriigiline Bundesliga.
Uude liigasse pidi kava kohaselt kuuluma 16 meeskonda. Sinna kandideeris 74-st Oberliga meeskonnast 46. Pärast vastuolulist valimiskadalippu selgusid 16 asutajaliiget:
- Oberliga Nord: Eintracht Braunschweig, SV Werder Bremen, Hamburger SV
- Oberliga West: Borussia Dortmund, 1. FC Köln, Meidericher SV, Preußen Münster, FC Schalke 04
- Oberliga Südwest: 1. FC Kaiserslautern, 1. FC Saarbrücken
- Oberliga Süd: Eintracht Frankfurt, Karlsruher SC, 1. FC Nürnberg, TSV 1860 München, VfB Stuttgart
- Stadtliga Berlin: Hertha BSC
Algusaastad (1963–1968)
muudaBundesliga avakohtumise pidasid 24. augustil 1963 Dortmundi Borussia ja Bremeni Werder. Vastloodud liiga esimeseks meistriks krooniti juba toona profiklubina tegutsenud 1. FC Köln, kes edestas lõpptabelis lähimat konkurenti kuue punktiga. Kuid juba järgmisel hooajal kimbutasid Bundesligat esimesed raskused. Hertha BSC kaotas liiga heldete palgalepete tõttu oma litsentsi ja langes astme võrra madalamale. DFB otsustas jätta viimaseks jäänud meeskonnad liigasse ning suurendada osalejate arvu 18 klubile. Hertha BSC karistamise järel vabanenud koha pälvis poliitilistel kaalutlusel üks teine Berliini klubi. Väljavalituks osutunud SC Tasmania 1900 Berlin tegi järgmisel hooajal (1965/66) ajalugu, püsides tänini läbi aegade viletsaima Bundesliga meeskonnana.
Liiga algaastaid iseloomustas sportlik tasavägisus. Esimese seitsme hooaja jooksul tuli meistriks seitse eri klubi. Seni ainulaadne juhtus 1969. aastal, kui toonane tiitlikaitsja 1. FC Nürnberg jäi eelviimaseks ning pidi astma võrra madalamale langema.
Eurosarjades ei paranenud uuest liigast hoolimata Saksa klubide käekäik. Kui varasematest võitjatest jõudis vähemalt üks Meistrite karika finaali (Eintracht Frankfurt 1960) ja kaks poolfinaali (Hamburger SV 1961 ja Borussia Dortmund/1964), siis 1960. aastate teisel poolel polnud ühelgi asja veerandfinaalist kaugemale. Paremini läks sakslastel karikavõitjate karikas, mis võideti kahel korral (Borussia Dortmund 1966 ja Bayern München 1967). UEFA karika eelkäijavõistlustel pääsesid sakslased kahel korral poolfinaali (1. FC Köln 1964 ja Eintracht Frankfurt 1967).
Bayerni ja Borussia kahevõitlus (1969–1978)
muuda1971. aastal raputas Bundesligat pistiseskandaal. Uurimise käigus selgus, et Arminia Bielefeld ja Rot-Weiß Oberhausen olid väljalangemise vältimiseks manipuleerinud 18 kohtumist. Klubid jäid seetõttu ilma litsentsist, DFB karistas veel 52 mängijat, kaht treenerit ja kuut ametiisikut. Järgmistel hooaegadel langes liiga vaadatavus, mida parandas alles Saksa koondise võit 1974. aasta maailmameistrivõistlustel, klubide edu eurosarjades ja uued või ümberehitatud staadionid.
Pallimurul valitsesid 1970. aastatel Müncheni Bayern ja Mönchengladbachi Borussia, kes 1969–1977 kahe peale kõik meistritiitlid omavahel ära jagasid. Kumbki suutis seejuures võita kolm korda järjest (Bayern 1972–1974, Borussia 1975–1977). Samal ajajärgul saavutasid gladbachlased Bundesliga ajaloo suurima võidu, alistada 1978. aastal Dortmundi Borussia tulemusega 12:0. Kümnendi lõpus suutis aga oma ülekaalu kindlustada vaid Bayern, samas kui majanduslikult hapramale pinnale toetanud Mönchengladbachile on 1977. aasta meistritiitel jäänud viimaseks.
1970. aastad olid Saksa klubidele rahvusvaheliselt läbi aegade edukaimad: kolm meistrite karikat (Bayern München 1974, 1975 ja 1976), üks karikavõitjate karikas (Hamburger SV 1977) ja kolm UEFA karikat (Borussia Mönchengladbach 1975 ja 1979, Eintracht Frankfurt 1980). UEFA karika 1980. aasta poolfinaalis hõivasid sakslased kõik neli kohta.
Põhja-Saksa klubide heitlus Bayerniga (1979–1990)
muuda1980. aastatel rauges jalgpallipubliku huvi Bundesliga vastu. Selle tingisid mitme Saksa tippmängija siirdumine välismaale, koondise vähenenud populaarsus ja Boris Beckeri ning Steffi Grafi edust tuult tiibadesse saanud huvi tennise vastu.
Uue jõuna kehtestas end liigas Hamburger SV, mis tuli meistriks 1979., 1982. ja 1983. aastal. Viimasel kahel korral treenis hamburglasi austerlane Ernst Happel, kes on Bundesliga edukaim välismaalasest treener. 1985. aastast taaskehtestas oma ülemvõimu põlvkondadevahetuse läbi teinud Müncheni Bayern, tulles kuue hooaja jooksul viiel korral meistriks. Bayernist sai enim Saksa meistri tiitleid võitnud klubi (senine rekord kuulus 1. FC Nürnbergile). Neil aastatel kerkis münchenlaste pearivaaliks Bremeni Werder, mis 1988. aastal Otto Rehhageli juhendamisel tiitlivõitu tähistas.
Euromängudes jõudsid sakslased neljal korral Meistrite karika ja neljal korral UEFA karika finaali, suutes kummagi sarja korra võita (vastavalt Hamburger SV 1983; Leverkuseni Bayer 1988).
Taasühinemine ja kommertstegevus (1991–1999)
muuda1990. aastate alguses kogus Bundesliga taas populaarsust. Sellele aitasid kaas koondise saavutused (1990. aasta maailmameister ja 1996. aasta Euroopa meister), aga ka liiga edukas meedia- ja eriti teleturundus. 1991. aastal liitus DFB-ga Ida-Saksamaa jalgpalliliit. Taasühinenud Saksamaa kõrgseltskonda pääsesid DDR-Oberliga 1990/91 üleminekuhooaja kaks esimest (Hansa Rostock ja Dynamo Dresden), paisutades Bundesliga üheks aastaks 20 klubile.
Heitlus esikoha pärast muutus 1990. aastatel eelmise kümnendiga võrreldes pinevamaks. Meistriks tuli neil aastail viis eri klubi (Müncheni Bayern, Dortmundi Borussia, Bremeni Werder, VfB Stuttgart, 1. FC Kaiserslautern). Bayernile astus sportlikult ja majanduslikult kandadele eelkõige Dortmund. Kaiserslautern tuli 1998. aastal äsja 2. Bundesligast kerkinuna meistriks, mida ükski klubi pole varem ega hiljem suutnud korrata. VfL Wolfsburg, SC Freiburg ja Karlsruher SC pääsesid aga uustulnukana otsekoha UEFA karikasarja. Seevastu kukkusid Bundesliga-veteranid Eintracht Frankfurt, Borussia Mönchengladbach ja 1. FC Köln esimest korda astme võrra madalale.
Eurosarjades suutsid Saksa klubid 1990. aastatel võita korra Meistrite Liiga (Dortmundi Borussia 1997) ja karikavõitjate karikasarja (Bremeni Werder 1992) ning kaks korda UEFA karika (Müncheni Bayern 1996, Schalke 1997).
Bundesliga-buum (alates 2000)
muudaSajandivahetuse järel jätkusid 1990. aastatel maad võtnud trendid. Bundesliga kommertsialiseerumine sai uue hoo 2001. aastal, kui profiklubide ühendus Deutsche Fußball Liga (DFL) võttis üle liiga tegevjuhtimise, sh klubide litsentseerimise, turunduse ja meediaõigused. Liiga on suutnud oma vaadatavust suurendada ja kõrgel tasemel hoida – Bundesliga mänge külastas hooajal 2006/07 keskmiselt 37 644 inimest (2005/06: 38 191)[3], mis teeb sellest Euroopa vaadatuima liiga.
2005. aasta jaanuaris raputas Saksa jalgpalliklubisid kihlveoskandaal. Juurdluse käigus tunnistas kohtunik Robert Hoyzer üles, et oli manipuleerinud 2. Bundesliga, Saksamaa karika ja Regionalliga kohtumisi. Ennatlikuks osutus kartus, et skandaal puudutab ka kõrgliigat. DFB ja DFL kehtestasid seejärel hoiatussüsteemi, et eos tuvastada kihlveokontorites tehtud ebaharilikke panuseid.
2000. aastatel kinnistus Müncheni Bayerni ülekaal. Lõuna-Saksa klubi tuli 2000. aastatel viis korda meistriks, kuigi kahel korral selgus paremus alles viimastel minutitel (2000 jäi napilt teiseks Leverkuseni Bayer ja aasta hiljem FC Schalke 04). Bayerni pearivaalidena kehtestasid end Leverkuseni ja Schalke kõrval eelkõige SV Werder Bremen, Hamburger SV ja VfB Stuttgart. Oma esimese meistritiitli võitis 2009. aastal VfL Wolfsburg.
Saksa klubide viimane võit Euroopas pärineb 2020. aastast, kui Müncheni Bayern võitis Meistrite Liiga finaalis Paris Saint-Germaini.
Klubid
muudaBundesligas on alates selle rajamisest 1963. aastal mänginud 50 klubi. Selle nimekirja uusim liige on hooajast 2008/2009 TSG 1899 Hoffenheim. Ainsa klubina kuulus kõrgseltskonda Hamburger SV, kuni nad 2018/19 hooaja lõpus 2. Bundesligasse langesid. Müncheni Bayern kerkis kõrgliigasse 1965. aastal ega ole kordagi sealt välja langenud.
Kahe klubiga on Bundesligas olnud esindatud München, Hamburg, Stuttgart, Bochum ja Köln, koguni nelja klubiga Berliin. Geograafiline jaotus on ebaühtlane: hooajal 2008/09 mängis Bundesligas seitse meeskonda Nordrhein-Westfaleni liidumaalt, peale nende veel viis riigi lõuna-, neli põhja- ja kaks idaosast. Kolme liidumaa – Schleswig-Holsteini, Saksi-Anhalti ja Tüüringi – klubid pole kunagi Bundesligasse pääsenud.
Bundesliga meeskonnad 2022–23
muuda| Meeskond | Asukoht | Staadion | Mahutavus | Viited |
|---|---|---|---|---|
| FC Augsburg | Augsburg | WWK Arena | 30 660 | [4] |
| Berliini Union | Berliin | Stadion An der Alten Försterei | 22 012 | [4] |
| VfL Bochum | Bochum | Vonovia Ruhrstadion | 27 599 | |
| Dortmundi Borussia | Dortmund | Signal Iduna Park | 81 365 | [5] |
| Bremeni Werder | Bremen | Wohninvest Weserstadion | 42 100 | [6] |
| Eintracht Frankfurt | Frankfurt | Deutsche Bank Park | 51 500 | [4] |
| SC Freiburg | Freiburg im Breisgau | Europa-Park Stadion | 34 700 | [4] |
| Hertha BSC | Berlin | Berliini Olümpiastaadion | 74 649 | [4] |
| 1899 Hoffenheim | Sinsheim | PreZero Arena | 30 150 | [7] |
| 1. FC Köln | Köln | RheinEnergieStadion | 49 698 | [4] |
| RB Leipzig | Leipzig | Red Bull Arena | 47 069 | [8] |
| Leverkuseni Bayer | Leverkusen | BayArena | 30 210 | [4] |
| Mainz 05 | Mainz | Coface Arena | 34 000 | [4] |
| Mönchengladbachi Borussia | Mönchengladbach | Borussia-Park | 54 057 | [4] |
| Müncheni Bayern | München | Allianz Arena | 75 000 | [4] |
| Schalke 04 | Gelsenkirchen | Veltins-Arena | 62 271 | [9] |
| VfB Stuttgart | Stuttgart | Mercedes-Benz Arena | 60 449 | [4] |
| VfL Wolfsburg | Wolfsburg | Volkswagen Arena | 30 000 | [4] |
Meistrid ja väljalangejad
muudaBundesliga meistriks on tulnud 11 klubi. Edukaimad on Müncheni Bayern (31 korda), Mönchengladbachi Borussia ja Borussia Dortmund (mõlemad viis) ning Bremeni Werder (neli). Peale rahvasuus "salatitaldrikuks" ristitud rändauhinna saavad edukamad õiguse lisada klubiembleemile kuldtähe: kolmekordne meister ühe, viiekordne kaks ja kümnekordne kolm tähte.
Kõmme korda järjest on tulnud meistriks Müncheni Bayern (2013–2022) ning kolm korda Müncheni Bayern (1972–1974, 1985–1987, 1999–2001) ja Mönchengladbachi Borussia (1975–1977). Tiitlit on suutnud kaitsta veel Hamburger SV (1982–1983) ja Dortmundi Borussia (1995–1996).
Kõige sagedamini on Bundesligast välja langenud 1. FC Nürnberg (üheksa korda). Bielefeldi Arminiale ja samuti Nürnbergile kuulub Bundesligasse kerkimise rekord (kaheksa korda).[10]
Viited
muuda- ↑ kicker.de: Relegationsspiele kommen zurück
- ↑ dfb.de: Alle Bundesliga-Meister seit 1964
- ↑ kicker Sonderheft Bundesliga 07/08, lk 144
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 "Capacity German Bundesliga stadiums 2019/20". Statista.
- ↑ "Dortmunder Stadion wird ausgebaut" (saksa). Sport1. 16. juuli 2015. Vaadatud 17. juuli 2015.
- ↑ "The wohninvest WESERSTADION". werder.de. SV Werder Bremen. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.05.2022. Vaadatud 15.5.2022.
- ↑ "Stadiums in Germany". World stadiums. World stadiums. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. september 2020. Vaadatud 8. september 2018.
- ↑ "Verein". dierotenbullen.com (saksa). Leipzig: RasenballSport Leipzig GmbH. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. juuni 2016. Vaadatud 12. mai 2016.
- ↑ "Die VELTINS-Arena". schalke04.de (saksa). Vaadatud 10.5.2022.
- ↑ Bundesliga 2 records: goals, promotion and relegation for players and clubs. bundesliga.com. Vaadatud 17.6.2022