Bangladeshi vabadussõda
See artikkel räägib tervest sõjast. India sekkumise kohta vaata artiklit 1971. aasta India-Pakistani sõda. Bangladeshi vabadussõda (bengali keeles মুক্তিযুদ্ধ) oli revolutsioon ja sõda, mille tulemusel iseseisvus Bangladeshi Rahvavabariik. See sai toonases Ida-Pakistanis alguse bengali rahvuslikest enesemääramisõigust nõudvatest liikumistest. Sõda algas 25. märtsi öösel 1971, kui Lääne-Pakistanis asunud Pakistani sõjaväehunta juht Yahya Khan algatas operatsiooni Searchlight ehk Bangladeshi genotsiidi. Süstemaatiliselt tapeti rahvuslikult meelestatud kodanikke, üliõpilasi, haritlasi, usuvähemusi ja relvaomanikke. Hunta tühistas 1970. aasta valimiste tulemused ning arreteeris peaministriks valitud Sheikh Mujibur Rahmani. Sõda lõppes 16. detsembril 1971, kui Bangladeshis tegutsenud Lääne-Pakistani väed alla andsid. Tegu on seni suurima pärast teist maailmasõda toimunud kapitulatsiooniga.[5]
Pärast 1970. aasta vastuolulisi valimisi tekkinud Ida-Pakistani kodanikuallumatust suruti üle kogu maa maha sõjaväeoperatsioonide ja õhulöökidega. Haarangute korraldamiseks moodustas islamistide toel tegutsenud Pakistani armee mitmeid usuradikaalide üksusi, nagu Razakar, Al-Badr ja Al-Shams.[6][7][8][9][10] Pakistani sõjaväge toetas ka urdu keelt kõnelev usuvähemus. Nii Pakistani sõjavägi kui selle omakaitseüksused viisid rahva mahasurumiseks läbi massimõrvu ja küüditamisi ning vägistasid tsiviilelanikke. Pealinnas Dhakas toimus mitmeid suuremaid tapmisi, näiteks 1971. aasta Dhaka Ülikooli veresaun. Üle piiri põgenes Indiasse ligi 10 miljonit pagulast, riigisiseseid põgenikke oli umbes 30 miljonit.[11] Bengalite ja urdu keelt kõnelevate immigrantide vahel puhkes usuvägivald. Pakistani sõjaväe kuritegusid on tagantjärele määratletud genotsiidiks.
Bangladeshi iseseisvuse väljakuulutamist kandsid Chittagongist üle Bangladeshi rahvaväe Mukti Bahini liikmed. Vastupanus oli suur roll Ida-Bengali rügemendil ja Ida-Pakistani vintpüssimeestel. Bangladeshi vägesid juhtisid M. A. G. Osmani ning 11 sektoriülemat, peamiselt kasutati sissitaktikat. Juba esimeste kuude jooksul vallutati mitmeid linnu. Hiljem, mussooni ajal, sai Pakistani sõjavägi uuesti pealetungile asuda. Bangladeshi sissid saboteerisid Pakistani mereväe tegevust näiteks operatsiooniga Jackpot. Pakistani baasidele korraldas rünnakuid ka äsjaformeeritud Bangladeshi õhuvägi. Novembriks oli enamik Bangladeshist vabadusvõitlejate käes ning Pakistani sõdurid ei saanud enam öösiti tegutseda.[12]
17. aprillil 1971 moodustati Mujibnagaris Bangladeshi ajutine valitsus, mis kolis eksiilvalitsusena Kolkatasse. Pakistani bengalitest diplomaadid ja sõjaväelased läksid suures osas ajutise valitsuse poolele üle. Lääne-Pakistanis pandi vangilaagritesse tuhandeid bengalite perekondi, kust neist paljudel õnnestus põgeneda Afganistani. Bengali kultuuriinimesed käivitasid häälekandjaks salajase raadiojaama Swadhin Bangla Betar Kendra ehk Bengali Vaba Raadiokeskuse. Sõja tõttu miljonite tsiviilisikute ohtu sattumine oli häirekellaks üle kogu maailma. India peaminister Indira Gandhi pakkus Bangladeshi vabadusvõitlejatele diplomaatilist, majanduslikku ja sõjalist abi. Bangladeshi inimeste toetuseks korraldasid Briti, India ja Ameerika Ühendriikide muusikud New Yorgis heategevuskontserdi "The Concert for Bangladesh". Ameerika Ühendriikide Kongressis algatas senaator Edward Kennedy Pakistani sõjaväe tegevuse peatamiseks kampaania, Ida-Pakistanis tegutsenud Ameerika Ühendriikide diplomaadid toimisid tihti vastupidi president Richard Nixoni, kes oli Pakistani diktaatori Yahya Khani liitlane, soovidele.
India liitus sõjaga 3. detsembril 1971, pärast Pakistani ennetavaid õhulööke Põhja-Indias. Sellele järgnenud India-Pakistani sõda toimus kahel rindel. Kui India-Bangladeshi koalitsioon oli idarindel õhus ülekaalu saavutanud ning liitlased aina kiiremini peale tungisid, otsustas Pakistan 16. detsembril 1971 alistuda.
Sõda muutis kogu Lõuna-Aasia geopoliitilikat, iseseisvunud Bangladeshist sai maailma rahvaarvult seitsmes riik. Kuna sõjas oli diplomaatiliste suhete tõttu roll ka Ameerika Ühendriikidel, Nõukogude Liidul ja Hiina Rahvavabariigil, oli see märkimisväärne ka külma sõja kontekstis. Enamik ÜRO liikmesriike tunnustas Bangladeshi iseseisvust 1972. aastal.
Viited
muuda- ↑ "Instrument of Surrender of Pakistan forces in Dacca". mea.gov.in.
The Pakistan Eastern Command agree to surrender all Pakistan Armed Forces in Bangladesh to Lieutenant General Jagjit Singh Aurora, General Officer Commanding-in –chief of the Indian and Bangladesh forces in the eastern theatre.
- ↑ Rizwana Shamshad (3. oktoober 2017). Bangladeshi Migrants in India: Foreigners, Refugees, or Infiltrators?. OUP India. Lk 119–. ISBN 978-0-19-909159-1.
- ↑ Jing Lu (30. oktoober 2018). On State Secession from International Law Perspectives. Springer. Lk 211–. ISBN 978-3-319-97448-4.
- ↑ J.L. Kaul; Anupam Jha (8. jaanuar 2018). Shifting Horizons of Public International Law: A South Asian Perspective. Springer. Lk 241–. ISBN 978-81-322-3724-2.
- ↑ Srinivasaraju, Sugata (12. detsember 2021). "The Bangladeshi liberation has lessons for India today". The Times of India. Vaadatud 29. detsember 2021.
{{cite web}}: CS1 hooldus: url-olek (link) - ↑ Schneider, B.; Post, J.; Kindt, M. (2009). The World's Most Threatening Terrorist Networks and Criminal Gangs (inglise). Springer. Lk 57. ISBN 9780230623293.
- ↑ Kalia, Ravi (2012). Pakistan: From the Rhetoric of Democracy to the Rise of Militancy (inglise). Routledge. Lk 168. ISBN 9781136516412.
- ↑ Pg 600. Schmid, Alex, ed. (2011). The Routledge Handbook of Terrorism Research. Routledge. ISBN 978-0-415-41157-8.
- ↑ Pg. 240 Tomsen, Peter (2011). The Wars of Afghanistan: Messianic Terrorism, Tribal Conflicts, and the Failures of Great Powers. Public Affairs. ISBN 978-1-58648-763-8.
- ↑ Roy, Dr Kaushik; Gates, Professor Scott (2014). Unconventional Warfare in South Asia: Shadow Warriors and Counterinsurgency (inglise). Ashgate Publishing, Ltd. ISBN 9781472405791.
- ↑ Totten, Samuel; Bartrop, Paul Robert (2008). Dictionary of Genocide: A-L (inglise). ABC-CLIO. Lk 34. ISBN 9780313346422.
- ↑ Jamal, Ahmed (5. oktoober 2008). "Mukti Bahini and the liberation war of Bangladesh: A review of conflicting views" (PDF). Asian Affairs. 30. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. jaanuar 2015. Vaadatud 29. aprill 2015.