Adriaen Brouwer
Adriaen Brouwer (1605 või 1606–1638) oli flaami maalikunstnik.[1]
Adriaen Brouwer | |
---|---|
Adriaen Brouweri portree, Anthony van Dyck, umbes 1631. | |
Sündinud |
1605/1606 Oudenaarde, Belgia |
Surnud |
1638 Antwerpen, Belgia |
Rahvus | flaami |
Tegevusala | Žanrimaal, maastikumaal |
Elukäik
muudaAdriaen Brouwer sündis 1605. või 1606. aastal Oudenaarde linnas. Umbes 16-aastaselt lahkus ta isakodust ja ei pöördunud enam kunagi kodulinna tagasi.[2] 1620. aastad veetis ta Hollandis, põhiliselt Amsterdamis ja Haarlemis.[1] 1631. aastal jõudis kunstnik Antwerpenisse. Brouwer võeti vastu Püha Luuka gildi ning ta sai seal meistriks.
1632. aastal sattus Brouwer vangi, kuna teda süüdistati Hispaania-vastasest vandenõust osavõtus. Vangistatuna veetis ta palju aega kindlusevangla trahteris, kus kogus inspiratsiooni ja leidis palju uusi sõpru. Ta vabanes sealt 1633. aastal. Pärast seda võttis vaselõikemeister Paulus Pontius ta enda majja elama. Kuna kunstnik elas boheemlaslikult ja ei hoolinud maisest varast, pidades oma loomingut sellest palju tähtsamaks, oli ta tihti võlgades. Brouwer suri 1638. aastal Antwerpenis.[2]
Loomingu iseloomustus
muudaAdriaen Brouwer oli andekas žanrimaalija, kelle loomingut mõjutasid mitmed kunstnikud.[1] 17. sajandi alguses taaselustas ta Pieter Brueghel vanema 16. sajandi keskpaigas alustatud traditsiooni ehk kujutas oma loomingus talupoegade pidusid. Lisaks kasutas kunstnik vahel oma maalidel Bruegheli juba olemasolevaid pilditüüpe.[3] Nagu ka Brueghel, tutvustas Brouwer vaatajaile oma maalidel tolle aja kombeid. Näideteks sobivad maalid „Tüli“, „Kirmes“ ja „Kool“.[2] Frans Halsi mõjuks võib lugeda Brouwerile omaseks saanud näoilmete tabavat ja väljendusrikast kujutusviisi.[1] Rubensi eeskujul olid Brouweri viimased teosed värvikasutuse ja tehnika poolest tundeküllasemad ja õhulisemad kui kunagi varem.[4]
Brouweri teosed on mõõdu poolest väikesed. Nende fookuses on tihti armetud talupojad süngel räsitud taustal.[1] Tema teosed on hoolikalt lavastatud ja komponeeritud.[3] Kujutatud stseenid mõjuvad kohati koomiliselt, kuid mitte üleolevalt. Kuna ka Brouweri enda elustiil oli pigem boheemlaslik, maalis ta oma rahvast sümpaatiaga, tuues esile nende kirgi ja pahesid.[1]
Brouweri loomingule on omane liialdavate stseenide kasutamine inimese emotsioonide ja reaktsioonide vahendamiseks. Brouwer suutis emotsioone miimika abil erakordselt osavalt ja peenetundeliselt edasi anda, mistõttu oli tähelepanu koondatud just neile, jättes tagaplaanile teose tausta ja süžee. Hea näide on maal „Mõru jook“, millel on ainsa emotsioonina kujutatud vastikust joogi mõru maitse vastu. Tänu sellele, et Brouwer kujutas oma maalidel just alamklasside esindajaid, oli tal võimalik nende tundeid ja olemust piiranguteta ning loomulikult kujutada.[3] Brouweri triumfiks sai ideaalist kaugete teemade kunstiteosteks muutmine.[1]
Loomeperioodid ja areng
muudaBrouweri loomingut perioodiseerida ja arengusuundadest ülevaadet saada pole kerge, kuna säilinud on umbes 65 teost,[5] mille seast on teadaolevalt dateeritud vaid üks.[4]
Brouweri varane looming pärineb ajast, mil ta elas Amsterdamis ja Haarlemis. Maalimist alles alustades kujutas kunstnik karaktereid rohmakate näojoontega ja kasutas jõulisi kontraste tekitavaid värve, nagu paljud teised Bruegheli järgijad. Ta maalis sel perioodil kindlate inimtüüpide esindajaid, mitte individuaalseid tegelasi. Teoseid iseloomustab figuuride kuhjamine ja värvide ühtse kooskõla puudumine.[4] Paar aastat hiljem on Brouweri maalid kompositsioonilt juba lihtsamad ning põhimõtte poolest ühesugused, kuna muutus vaid tegevuse toimumise koht. Figuurid moodustavad neil kas kinnise ringi või kolmnurga, mille keskpunktis tegevus toimub. Interjöörid teoste taustadel on maalitud Madalmaade natüürmortidele omase täpsuse ja detailsusega.[2] Viimased Hollandis valminud teosed olid maalitud julgema tehnikaga, mida inspireeris ilmselt Frans Halsi looming. Maalimisel kasutas Brouwer tagasihoidlikumaid värve, näiteks helekollast, oranži, roosat ja helerohelist, mis andsid kokku sulades teosele pruuni üldtooni.[4]
Brouweri looming arenes Antwerpenis jõudsalt. Tema teostes hakkasid avalduma flaami kunsti mõjud.[2] Aastatel 1631–1632 muutus teoste kompositsioon Brouweri jaoks vähem oluliseks. Ta hakkas Rubensi eeskujul katsetama lokaaltoonide ja üldtoonide sobitamisega, et seeläbi harmoonilisema tervikuni jõuda.[4] Teoste toonid muutusid pehmemaks ja samas külluslikumaks. Flaami barokkmaalist ja Frans Halsi teostest inspireerituna lisas Brouwer rõhku inimfiguuride individuaalsusele. Teose tagaplaanile jäävad tegelased säilitasid seevastu kujundliku tähenduse. Keskmise loomeperioodi teoste olulisus ja omapära seisneb selles, et Brouweri teostes seguneb hollandi žanrimaal flaami isikupärasust esile toova käsitlusviisiga. Pärast 1633. aastat proovis kunstnik oma maalidel inimgruppe järjest rohkem psühholoogiliselt elavdada. Nii sündisid sarjad „Viis meelt“ ja „Seitse surmapattu“. Neist esimeses sarjas andis Brouwer ironiseerivalt edasi inimeste reaktsioone toimuva suhtes. Teises sarjas kujutas ta mitmesuguseid pahesid, mida kohanud oli.[2]
Brouwer maalis ka mõõtmete poolest väikeseid, kuid suurejooneliselt mõjuvaid maastikumaale. Need on täis värvi- ja valgusefekte ja erinevaid nüansse. Maalid on romantilised, kuid siiski reaalsust vahetult edasi andvad. Maastikel tegutsevad tihti ka inimfiguurid, näiteks maalil "Maastik keeglimängijatega". Hea näide kunstniku peenetundelisusest ja osavusest on teos „Päikeseloojang“, mida peeti kaua hoopis Rembrandti loominguks.[2]
Flaami kunsti põhjalikumalt tundma õppides avaldusid selle tunnusjooned Brouweri loomingus järjest silmapaistvamalt. Žanrimaalidest kadusid moraliseerimine ja üldistused ning tähelepanu koondus tegelase mõttemaailmale. Seda arengut illustreerivad hästi maalid „Jalaoperatsioon“ ja „Seljaoperatsioon“. Figuure oli teostel järjest vähem ning nad paiknesid suurelt teose esiplaanil. Lisaks eelmainitule muutus suuremaks ka teoste formaat. Tegelasi oli harva ka elusuuruses kujutatud. Brouweri viimane loominguperiood algas 1636. aastal. Detailide rõhutatus lisas teostele võlu ja värskust. Värvid olid veel rikkalikumad kui varem ning üldtooniks oli särav hall, mis sidus maali ühtseks tervikuks.[2] Brouweri pintslilöök oli õhuline ja kerge. Tema hilisema loomeperioodi jooksul valminud teoste puhul on võimalik näha mitmeid Rubensi mõjutusi.[4]
Kunstniku roll kunstiajaloos
muudaAdriaen Brouweri looming on eriline, kuna ühendab hollandlaste ja flaamlaste maalikunstile omaseid jooni.[2] Eri tunnusjooni ühendava võtte kasutamine mõjus tol ajal täiesti uue ja erakordsena.[5] Brouwer oli kunstnike seas armastatud ning tema teoseid olid endale soetanud nii Rubens kui ka Rembrandt.[1] Tema loomingu võtsid endale eeskujuks mitmed kunstnikud, näiteks Adriaen van Ostade, David Teniers noorem, Joos van Craesbeeck, David Ryckaert III, Cornelis Saftleven.[5] Brouwer mõjutas oma teostega nii Flandria kui ka Hollandi talupoja-žanrimaali.[1]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 226–227. ISBN 9789985312674.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Kartna, Aino; Lumiste, Mai; Pihlak, Evi (1978). Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst. Lk 115–118.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Toman, Rolf, toim (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 460–461. ISBN 9789985020418.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 van Puyvelde, Leo (november 1940). "The Development of Brouwer's Compositions". The Burlington Magazine for Connoisseurs. 77 (452): 140, 143–144 – cit. via JSTOR.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 De Clippel, Karolien; Hoyle, Michael (2006). "Two Sides of the Same Coin? Genre Painting in the North and South during the Sixteenth and Seventeenth Centuries". Simiolus: Netherlands Quarterly for the History of Art. 32 (1): 21, 26 – cit. via JSTOR.