1. detsembri riigipöördekatse

1. detsembri riigipöördekatse ehk detsembrimäss oli Nõukogude Liidu ebaõnnestunud võimuhaaramise katse Eestis 1. detsembril 1924. Umbes kahesajast riigipöördekatses osalejast sai tulevahetustes surma 13, hiljem vahistati veel üle 500 inimese. Valitsusele ustavate sõjaväelaste ja tsiviilisikute seas oli 26 ohvrit. Mässu käigus hävitati mitu silda ja kaaperdati kaks lennukit.

1. detsembri riigipöördekatse
Toimumisaeg	1. detsember 1924 kell 5.15–10.00
Toimumiskoht	Peamiselt Tallinn ja Pärnu
Tulemus	Riigipöördekatse suruti maha Mässulised tapsid teedeminister Karl Kargi
Osalised
Eesti Eestimaa Kommunistlik Partei Nõukogude Liit Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Komintern
Väejuhid või liidrid
Johan Laidoner Ernst Põdder Johan Unt Karl Parts Oskar Raudvere Hermann Rossländer  † Juhan-Karl Fischer Karl Haas Jaan Anvelt August Lillakas  † Valter Klein Arnold Sommerling  † Georg Kreuks  † Jaan Rea Karl Rimm Karl Trakmann Aleksei Heints Voldemar Puss Eduard Teiter Rudolf Pälson  † Harald Tummeltau
Jõudude suurus
500–700 233 – umbes 350
Kaotused
26 langenut 13 langenut

Riigipöördekatse ettevalmistused

Nõukogude Liidus emigratsioonis – Leningradis ja Moskvas – tegutsenud Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) pöördus 12. augustil 1924 kirjalikult VK(b)P poole, teatades, et EKP juhtkond "on olukorda Eestis kaalunud ning otsustanud korraldada ülestõusu". Eesti küsimust arutati VK(b)P KK Poliitbüroos 21. augustil ja 14. novembril. "Ülestõusu" toetuseks loodi Nõukogude Liidus alaline komisjon, kuhu kuulusid ka Jossif Stalin, Lev Trotski ja Mihhail Frunze. EKP oli veendunud, et "ülestõus" õnnestub ning VK(b)P KK Poliitbüroo otsustas EKP "relvastatud ülestõusu" Eestis igati toetada.

Nõukogude välisluure ettekandest 25. augustil 1924 võisid Sokolnikov, Krassin ja Tšitšerin lugeda, et Eesti valitsus, nähes ette täielikku katastroofi, on otsustanud üle minna Rootsi kroonile. Eesti kullaressurss on ära kulutatud ning juba viis kuud kestnud läbirääkimised laenu saamiseks on ebaõnnestunud. Eesti juhtkonna ühe osa seas olevat tekkinud mõte täieliku krahhi korral ühineda Rootsiga; sellel eesmärgil külastavad Tallinna Prantsusmaa ja teiste riikide eskaadrid, juuli lõpus või augusti alguses pidi tulema ka Rootsi kuningas ja seejärel pidavat Pariisis otsustatama Eesti saatus. Aga Rootsi kuningas olla juba teatanud, et ta ei soovi Eestit, kes ei pea ennast ise üleval ega näe mõtet jätta kapitale bolševikele. Suurem osa vabrikuid ja töökodasid seisvat. "Töölised, osa intelligentsist ja talupojad, kel on väikesed pered, ootavad peatset krahhi, et siis rutem toimuks ühinemine Venemaaga ja et siis uuesti tekiks võimalus töö saamiseks." Kommunistlik partei töötavat hästi, "Tallinna militsionääride" hulgas olevat "kommuniste-militsionääre" koguni 55%.

Riigipöörde ettevalmistamiseks anti suuri rahalisi toetusi. Varem Eestis kinni peetud ja üle kuulatud Viktor Kingissepa ülestunnistuse järgi anti talle põrandaaluseks tegevuseks 300 000 – 400 000 Eesti marka kuus. Noorproletaarlastele anti 150 000 – 200 000 marka kuus. VK(b)P andis ka 80 000 kuldrubla toetust eesti kommunistidele ja 75 000 kuldrubla toetust lööksalkade loomiseks välismaal.

Jaan Anvelt 1925. aastal

Nõukogude Venemaal elavate eestlaste, lätlaste ja soomlaste seast värvati 10 000 meest, kes vajaduse korral oleksid asunud "ülestõusu" toetama. Ka NSV Liidu mereväe laevad olid Soome lahes Tallinna all rünnakuvalmis. Pihkva sõjaväeringkonna kutsealused kutsuti mõni päev enne "ülestõusu" kordusõppustele.

Riigipöördekatse elluviimiseks moodustati Moskvas 16. septembril 1924 "Sõjaline kolmik", mille sõjaline peaspetsialist oli Punaarmee kindralstaabi ohvitser Harald Tummeltau. Eestis värbas vabatahtlikke kommunist Jaan Anvelt, kes sai Kominternilt suurt rahalist toetust. Tegeliku rünnakuplaani järgi, mille koostasid Punaarmee kindralstaabi ohvitser Karl Trakmann ja Nikolai Riuhkrand-Ridolin (endine 1. Eesti Kütidiviisi brigaadikomandör) Tallinnas, moodustasid Leningradist kohale saadetud Punaarmee komandörid ööl vastu 1. detsembrit lööksalgad Riigikogu hoone, riigivanema, siseministri, sõjaministeeriumi, sõjakooli, mõnede sõjaväeosade, raudteejaamade ja peapostkontori ründamiseks.

1. detsembril kell 5.15 alanud relvastatud riigipöördekatses Tallinnas osales umbes 170 meest. Nõukogude Liidust saadeti riigipööret läbi viima 40–50 löökrühmlast (neist vähemalt 15 ohvitseri), Nõukogude Liidu palgalistest Eestis osales üle 40 isiku. Umbes kolm tundi kestnud tulevahetuses tapsid löökrühmlased 25 inimest, ründajatest langes 13. Kavandatud relvastatud tegevust teistes linnades ei alustatud. Seoses riigipöördekatsega väljakuulutatud sõjaseisukorra ajal hukkas välikohus 155 isikut.

Pärast Vabadussõda Venemaale põgenenud Eesti kommunistid tulid Eestisse "revolutsiooni" korraldama, riigipööret aitasid organiseerida VK(b)P Keskkomitee ja Komintern. Riigipöördeplaani koostasid Jaan Anvelt ja Venemaa kodusõja veteran Karl Rimm. Peastaap asus esialgu Tallinna servas aadressil Kadaka tee 9, kus kingsepp Kristjan Grünbach oli kommunistide korraldusel korteri võtnud. Mässu poliitiline juht oli Jaan Anvelt. Peastaapi kuulusid ka endine Petrogradi ohvitserikursuste politruk ja tšekist Valter Klein (varjunimega Karl Roobas), kes riigipöördekatse õnnestumise korral oli määratud tulevase sõja-revolutsioonikomitee esimeheks ning endised noorproletaarlaste organisaatorid Arnold Sommerling ja Georg Kreuks, kes olid vangi mõistetud, seejärel Nõukogude Liitu vahetatud ja salaja uuesti Eestisse tulnud. Sõjalise juhtimise eest vastutasid endine Punaarmee 3. eesti kütipolgu ülem August Lillakas ja tema adjutant Richard Käär, kes samuti novembri lõpul salaja Eestisse tulid. Plaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Rakveres, Kundas ja Kohilas. Tallinnas asus sõja-revolutsioonikomitee, Tõnismägi 8 hoones, kus sõja-revolutsioonikomitee koosolekul 30. novembril 1924. aasta õhtul otsustati alustada ülestõusu 1. detsembril kell 5.15.

Riigikaitselise tähtsusega objektide ründamiseks ja vallutamiseks moodustati võitlusrühmad, mida nimetati tinglikult pataljonideks:

• I pataljon (komandör Aleksei Heints) – pidi vallutama Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondi kasarmud ja Tallinn-Väikse kitsarööpmelise raudtee peajaama;
• II pataljon (komandör Voldemar Puss) – pidi vallutama ratsapolitseireservi, auto-tankidivisjoni, sidepataljoni, maalennuväedivisjoni, II politseijaoskonna, Ülemiste raudteejaama, 10. jalaväerügemendi ja sidepataljoni staabi;
• III pataljon (komandör Eduard Teiter) – pidi vallutama Sõjaministeeriumi ja Kaitsepolitsei Valitsuse, eeluurimisvangla, V ja VI politseijaoskonna, Balti jaama, Toompea lossi, riigivanema maja, peapostkontori, mereväestaabi, autotankidivisjoni staabi Suurtüki tänaval, elektri- ja gaasijaama, Keskvangla Suur-Patarei tänaval.

Eesti võimude ennetavad vastuaktsioonid

Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust riigipöördekatsest informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Algselt peeti selleks 1. maid 1924. Juba 21. jaanuaril 1924 toimus politseioperatsioon, mille käigus suleti 185 enamlaste arvatavast 300 ringist ning vahistati üle kahesaja enamlaste juhi. Sama aasta 27. novembril toimus 149 protsess. Üks kohtualune mõisteti surma, 39 eluaegsele sunnitööle, 30 isikut 15 aastaks sunnitööle, ülejäänutele määrati 3–10 aastat vangistust ning 7 kohtualust vabastati.

Mässu sündmused

Tallinn

Relvastatud riigipööre pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Riigipöörde staap asus Pelgulinnas, aadressil Telliskivi tänav 21 Õli- ja Värvivabrik Extraktori kontoris. Mässuliste relvastus koosnes peamiselt Saksa ohvitseride käsirelvadest Parabellum P08, mõnedel olid ka teistsugused revolvrid ja püstolid. Kokku oli käsirelvi 150. Oli ka 55 vintpüssi, 65 käsigranaati, 8 tugevajõulist pommi. Kolme Thompsoni püstolkuulipildujat ei osatud kasutada. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed.

Plaane rikkus paljugi 1924. aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk mässu korraldamises osalenud kommuniste.

Sõjakool

 Pikemalt artiklis Sõjakooli ründamine 1. detsembri riigipöördekatse käigus

Esmajärjekorras oli kavas vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud sõjakool (asus sel ajal Tondi kasarmutes), seejärel Tallinn-Väikese kitsarööpmelise raudtee peajaam ja inseneriväe pataljon Nõmmel.

Sõjakooli ründas üks kõige suurematest lööksalkadest, millesse kuulus 56 meest, neist 8 ohvitseri ja allohvitseri. Osa ründajaid riietati Eesti sõjaväe mundritesse. Alguses oli mässuliste rünnak edukas: neil õnnestus tungida kasarmusse, kus kadetid magasid ja tappa mitu kadetti.

Sõjakoolis oli tol ajal kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri. Öö vastu 1. detsembrit olid sõjakoolis korrapidajad leitnant Joosep Lääne ja üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 vahiruumi. Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel Kristiine heinamaal asunud Reimanni majja. Kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Thompsoni püstolkuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Mässajate staabiga, mis asus Tüve tänav 46 ja teiste gruppidega pidas sidet kolm käskjalga.

Tondi sõjaväelinnaku kasarm Tondi 51

Liikuma hakati kell 5.00. Kohale jõudes asuti ründama kadettide kasarmut, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt kadette, kes magasid alumisel korrusel. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväekadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast püstoleid saada, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele. Teisel korrusel asunud kadetid haarasid relvade hoiuruumist relvad ning asusid vasturünnakule, lüües ründajad põgenema. Samal ajal oli üks väiksem mässajate rühm asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidajaohvitser ja üks veebel. Korrapidaja oli hoonest lahkunud ja veebel oli läinud elamuplokki pesema.

Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Nähes relvastatud kadette, püüdsid autos olnud mehed põgeneda, kuid nad tabati ja toodi sõjakooli. Kaks neist olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse meest mõisteti surma. Otsus viidi sama päeva hilisõhtul täide.

Sõjakooli vallutamise katsel said kohe surma kadetid Aleksander Teder ja August Udras; Arnold Allebras ja Aleksander Tomberg surid haavadesse haiglas. Haavata sai üheksa kadetti.

10. Üksiku Jalaväepataljoni kasarmud

Aafrika tänav 43 (tänapäeval Filtri tee 3 // 5), endine 10. Üksiku Jalaväepataljoni kasarmuhoone

Odra tänava salakortereisse olid koondunud löögirühmad, Juhkentali kasarmute vallutamiseks kasutati 27 ründajat. Osa mässulisi läks ohvitseride kasiinosse ja tappis piirivalve nooremleitnandi Harald Buschi, 10. jalaväerügemendi nooremleitnandi Helmut Viiburgi ja Sidepataljoni nooremleitnandi Oskar-Martin Punnisoni. Seepeale avas valvur mässuliste pihta tule ja need põgenesid. Teine osa mässulistest liikus parajasti kasarmute poole, kui kasarmust väljusid relvastatud allohvitseride õppekomando mehed, keda rakendati Balti jaama tagasivallutamiseks. Neid nähes jooksid löögimehed laiali.

15 mässajat murdsid sisse sealsamas olnud Sidepataljoni kasarmusse ja tapsid valves olnud sõjaväeametnik Adolf Elleri, kuid ta oli jõudnud juba häiret anda. Seepeale tormasid Treeningkompanii allohvitser August Schaurup koos vanemallohvitser Turi ja nooremallohvitseride Ehrenpreisi ja Sternfeldiga hoonest välja ning tabasid kaks mässulist, kes tapeti kohapeal. Ülejäänud põgenesid.

Sõjaministeerium

Sõjaministeeriumi hoone, Lai tänav 44/Pagari tänav 1

Sõjaministeeriumi vallutamiseks mõeldud 23-meheline löögiüksus kogunes Lai tänav 7 salakorterisse ja alustas rünnakut kell 5.25. Mässajad, kellel olid seljas Eesti sõjaväe mundrid, avasid revolvritest tule ministeeriumi peasissepääsul valves olnud reamees August Kengi pihta, kuid lasksid mööda. Seepeale ründas reamees Keng ühte mässulist täägiga ja põgenes tule eest. Siis viskasid mässulised koridori kolm käsigranaati ja ühe pommi. Osa mässajaid tormas teisele korrusele, kus nende arvates pidi olema sõjaväe kommunikatsioonikeskus, teised jooksid valvurite poole. Kuid allohvitser Rudolf Aaman koos reamees August Kengi ja kapral Richard Brückeriga hoidsid mässulisi tagasi, kuni valvurid riietusid ja valmistusid lahinguks. Vastupanu tõttu mässajad põgenesid. Seepeale avas allohvitser Aaman koos reamees Leppikuga teisel korrusel olnud kergekuulipildujast nende pihta tule. Mässajad pääsesid põgenema, ainult üks, kes oli end kappi peitnud, jäi maha ning avastati maja läbiotsimisel.

Lasnamäe sõjaväelennuväli ja lennuväedivisjon

Lennuvälja ründajate juht oli kingsepp Kristjan Grünbach hüüdnimega Kitu, kes oli Kadaka tee 8 salakorteri omanik. Sõjaliseks väejuhiks oli Grünbachi kälimees Villem Roobach. Lööksalk koondus salakorteris aadressil Narva maantee 61–9.

Teel Lasnamäele kohtasid mässajad Russalka juures kahte piirivalvurit. Üks neist, Johannes Kruusmann, lasti kohapeal maha, teist sihiti parabellumiga, küsides: "Kas sa isamaad tunnistad?" Kui too vastas, et tunnistab, ütles Roobach: "Su veri peab voolama, su isamaad enam ei ole!" Ta hakkas piirivalvurit peksma, seejärel too arreteeriti ja viidi kaasa.

Kadriorus peatati kõik vastutulijad ja otsiti läbi. Seejärel rünnati Narva maanteel 2. politseijaoskonda. Jaoskonnast saadi püsse ja lahkuti kiiruga.

Lasnamäe lennuväli 1933. aastal

13 mässulist ründasid Lasnamäel asunud Lasnamäe sõjaväelennuvälja ja lennuväe divisjoni, mis oli ka ainuke sõjaväeüksus, mida mässajatel õnnestus vallutada ja kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Valvekorras olnud korrapidaja-ohvitserilt nooremleitnant Siegfried Fleischerilt võeti ära relv ja ta pandi vahi alla.

Kell 7.00 saadeti üks mässaja mootorrattaga linna teateid hankima. Ta jõudis koonduskorterisse, kuid tagasiteel lennuväljale ta arreteeriti.

Mässajad olid telefoniaparaadid juba hävitanud. Et teateid ei tulnud, käskis Roobach lenduritel lennukid valmis seada, et tõusta linna kohale vaatlusele. Kuigi lendurid ütlesid, et paksu udu tõttu ei ole võimalik lennata, kästi neil seda siiski teha.

Kohale saabunud abijõud majorite Juhan-Karl Fischeri ja Karl Haasi juhtimisel tapsid ühe ründaja, teised põgenesid. Roobach ja aviomotorist Alfred Kaat röövisid kaks lennukit ning sundisid piloote nendega Nõukogude Liidu poole põgenema. Kell 11:35 tõusid lennukid õhku. Piloot Paul Päev maandus veidi enne Narvat karburaatori rikke tõttu. Kui Roobach sai lähimast mõisast teada, et Venemaa piirini oli jäänud umbes neli kilomeetrit, hakkas ta jooksma, kuid piiril sai põgenemisel haavata ja võeti kinni, hiljem lasti ta sõjaväekohtu otsusel maha. Kaat pääses põgenema Volossovosse. Grünbach hukkus lennuväljal.

Lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Kapten Heinrich Liibus, kes 1. detsembril ei ilmunud oma väeosasse, kuigi oli mässust teadlik, arvati lennuväest välja, sest ilmumata jäämiseks puudusid tal arvestatavad põhjused.

Auto-Tankidivisjon

Auto-Tankidivisjon asus samuti Juhkentalis. Seal õnnestus 30 ründajal divisjoni reeturist allohvitseri Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja kõik tankid peale ühe sõidukõlbmatuks muuta. Seejärel käivitas Loorents ainsa sõidukõlbliku tanki ja sõitis sellega hoovi, kus parajasti toimus rünnak meeskonnaruumile. Veltveebel Rudolf Kaptein aga äratas meeskonna, tulistades revolvrist lakke, ning koos nooremallohvitser Alfred Kremmeriga viidi meeskond vasturünnakule. Kommunistid põgenesid garaaži, kuid veltveebel Kaptein ajas nad sealt välja. Seejärel hüppas Kaptein tanki peale ja tappis tanki vaatluspilu kaudu tulistades Loorentsi, mispeale mässajad jooksid laiali.

Rünnata üritati ka divisjoni treeningkompaniid Gildi tänaval, divisjoniülema major Johan Mahlapuu juhtimisel alustati kohe kaitset ja ründajad põgenesid paari kuulipildujavalangu järel.

Kitsarööpmelise raudtee peajaam Tallinn-Väike

Jaamahoone Juurdeveo tänava poolt

Viiemeheline lööksalk kogunes Dobrofloti sadamatöölise J. Räästase salakorterisse aadressil Juurdeveo tänav 12–6. Osa meestest olid Dobrofloti töölised, juhid aga olid Venemaalt tulnud spetsialistid, kes kõnelesid vene keelt. Tallinn-Väike jaama vallutamisel vastupanu ei kohatud, jaamas lasti maha konstaabel Hendrik Lossmann ja jaamaülema abi Jaan (Johannes) Laanus. Jaamaülem viibis oma korteris, teda jõudis raudteejaama telefonist hoiatada. Telefonisti jäeti valvama Kuuskmann. Kõik, kes tulid jaama, arreteeriti ja peeti kinni kolmanda klassi reisijate ooteruumis. J. Räästas läks koos ühe abilisega linna poole. Nad saagisid telefonipostid maha ja lõikasid traadid pooleks. Poolteist tundi hiljem, kui jaamale lähenes salk sõjaväelasi, jätsid mässulised jaama maha ja põgenesid.

Peapostkontor

Vene tänav 9, Tallinna peapostkontori ja Majandusministeeriumi Posti-Telegraafi-Telefoni Peavalitsuse hoone

Posti-telegraafimaja hõivamiseks ette nähtud 12-meheline lööksalk kogunes Narva maanteel asunud salakorteris.

Posti-telegraafimaja asus Vene ja Apteegi tänava nurgal. Posti-telegraafimaja – kus ei olnud ka politseivalvet – hõivati, ja kolmveerand tunniks katkestati telefoniühendus. Posti-telegraafimajas langes vangi Tallinna politseiülem Rudolf Saar, kes oli segadust märgates pahaaimamatult majja sisse astunud. Alates kella 6.45st vallutasid valitsusvägede salgad Tartu garnisoniülema kindralmajor Ernst Põdderi ja Tallinna komandandi kolonel Oskar Raudvere juhtimisel soomusauto toetusel posti-telegraafimaja tagasi. Kindral oli Tallinnas komandeeringus ja oli sattunud kasiinos sõpradega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos kaaslastega tulevahetusse.

Politsei ratsareserv

Politsei ratsareservi, mille kasarm asus Mardi tänaval (praeguses Keldrimäe linnaosas), ründas 37 mässajat kolmes löökrühmas. Ründajad kogunesid Lennuki tänav 24 majas, seal kus asus ka ülestõusu II pataljoni staap. Rünnak ebaõnnestus, sest kasarmu aknast sisse visatud kolm granaati põrkusid tagasi ja plahvatasid tänaval. Seejärel visati aknast sisse tugevajõuline lõhkekeha, kuid see ei plahvatanud ja politseinikud jõudsid riietuda ning mässajatele vastu astuda. Hulk ründajaid võeti vangi, surma sai kaks mässajat. Ratsareserv koos allohvitseride kooli ja kolonel Raudvere käsutuses oleva soomusautoga osales Toompea lossi, raudteejaamade ja lennuvälja tagasivallutamises.

Eeluurimisvangla

Endise Vene tänava eeluurimisvangla hoone Vene tänav 25

12 mässulist saadeti vallutama Vene tänava eeluurimisvangla, et vabastada hiljuti vangistatud 149 kommunisti. Nemad pidid olema mässuliste esimesed abijõud, ning nende relvastamiseks saadeti Tondilt teele auto. Kui mässajad kuulsid sõjakooli vallutamise läbikukkumisest, loobusid nad kaasvõitlejate vabastamisest ja põgenesid.

Toompea võimuasutused

Tõnismäe ääres asuvasse korterisse kogunenud kolm löögimeest said ülesande rünnata endise siseministri Karl Einbundi korterit aadressil Kaevu tänav 1, et ta ära tappa, see aga ebaõnnestus ründajate oskamatuse ja puuduliku juhtimise tõttu. Aknast sisse visatud granaat lendas tagasi ja plahvatas tänaval, mispeale löögimehed põgenesid.

Toompea loss

Teine, 17-meheline löögirühm kogunes Rahukohtu tänava salakorteris ja ründas Toompea lossi, kus asusid Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ruumid. Löögirühm jaotati kaheks osaks. Üks lööksalk tungis riigivanema korterisse, mis asus Aleksander Nevski katedraali taga, kuid riigivanem Friedrich Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda. Tapeti vahisõdur Jaan Bergson, vahikomando taganes. Kommunistid ei julgenud neile järgneda, küll aga tapsid koristaja Marta Grünbergi, kes oli tööle jõudnud. Samal ajal sõitis tööle Tallinna Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuht Heinrich Burmeisteriga. Mõlemad tapeti.

Siis jõudsid kohale kindralmajor Ernst Põdderi, kolonel Karl Partsi ja kolonel Oskar Raudvere juhitud kaitsjad. Osa kommuniste põgenes, Toompea lossi lõksu jäänud aga hüppasid akendest välja Schnelli tiiki, enamiku neist tabas leitnant Johannes Ambose juhitud komando.

Balti jaam

Balti jaama koos 5. politseijaoskonnaga ründasid 16 mässajat, teiste seas Jaan Anvelt, kes oma kätega tappis konstaabel Mihkel Nuti. Tapeti ka osakonnaülem Herman Ubin. Samal ajal jõudis kohale teedeminister Karl Kark. Kolm sabotööri olid proovinud õhku lasta Mustjõe silda Aegviidul, mispeale minister otsustas ise sinna sõita. Kui ta autost välja astus, tabasid teda kohe kommunistide kuulid ja ta suri kohapeal.

Mässulised otsustasid raudteetöölisi agiteerida, kuid see ebaõnnestus. Seepeale tapsid nad vihaselt Edmund Mikkeri ja Priidik Hoovi. Noored raudteetöölised Kristov Tiik ja Artur Fogt üritasid hirmuga minema joosta, kuid nad tapeti külmavereliselt.

Kell 8.15 jõudsid nooremallohvitseride koolist kohale kolonelleitnant Hermann Rossländeri juhitud kadetid, kes vallutasid jaama; samal ajal põgenes Anvelt. Rossländer sai surmavalt haavata, seepeale võttis juhtimise üle major Karl Ainson, teda aitas nooremleitnant Järv. Jaam vallutati tagasi ja neli mässulist võeti elusalt vangi. Jaamast põgenedes kohtas Anvelt juhuslikult kaptenmajor Karl Sterni ja tappis ta kohapeal.

1. detsembri hommikul kella 10 aegu oli mäss Tallinnas maha surutud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. Irus varjasid end Arnold Sommerling, Eduard Ambos ja Osvald Piir, kes said 5. detsembril politseiga peetud tulevahetuses surma. Tallinnas Vilmsi tänava majas nr 50 varjasid end Georg Kreuks, Vladimir Bogdanov ja Rudolf Pälson, kes said surma 7. detsembril politseiga peetud tulevahetuses.

Pärnu

Pärnus oli mässu organisaatoriks kooliõpetaja Jaan Rea, kes oli Eestimaa Kommunistliku Partei Pärnumaa komitee juht. 29. novembril peeti Pärnus aadressil Kuninga 18 asunud majas võitlussalkade juhtide nõupidamine. 30. novembril jõudis Pärnusse Reale appi Aleksander Sipria (1886–1938). Võitlussalgad koondati konspiratiivkorteritesse aadressidel Laatsareti 2, Aisa 68, Laadaplats 18, Kaevu 14, Lille 37 ja Lina 19 ning Tamme 1, kus asusid staap ja relvaladu. Et loodetud saja mässaja asemel saadi kokku ainult 40, koondati need kõik öö jooksul Lina tänava staapi. Relvastuseks oli neil 10 revolvrit ja 20 vintpüssi. Esialgu oli kavas kõigepealt vallutada ja neutraliseerida 3. diviisi õppekompanii, seejärel hõivata politseijaoskonnad, Pärnu Linnavalitsus, Pärnu raudteejaam, Pärnu postkontor ja üle võtta sild, hiljem tuua mässajate poole üle 6. jalaväerügemendi revolutsiooniliselt meelestatud kompaniid ja kuulutada Pärnus välja nõukogude võim. Mässu oodates olevat mässajad endale Pärnu linna kõrgemaid ametikohti jaotanud ja koguni tülli läinud, kuni üks mässujuhtidest nad maha rahustanud, öeldes, et niikuinii võtavad Venemaalt tulevad seltsimehed paremad kohad endale". Mässajate väikese arvu tõttu muudeti plaani ja otsustati kõigepealt hõivata 6. rügemendi punaste kompaniide kasarmud ja tuua mehed ülestõusnute poole üle ning seejärel isoleerida õppekompanii ja võtta võim üle. Et jääda politseile märkamatuks, otsustasid mässajad minna Räämalt Pärnusse paatidega üle jõe, vältides silda. Nii saadetigi kaks mässajat teisele kaldale paadisadamasse paate tooma. Aga paatide kohaletoimetamine võttis liiga kaua aega ning samal ajal toimus 6. rügemendis juba äratus. Riigipöörajad põgenesid Niidu metsa, et oodata teateid Tallinnast järgmise plaani väljatöötamiseks. Postkontoris töötas üks mässajatest, kes tõi riigipöörajatele teated metsa. Kui saabus teade Tallinnas riigipöördekatse läbikukkumisest, saatis Rea vastavalt konspiratsioonireeglitele kõik mässajad laiali. Ta peitis end Niidu metsas suure õõnsa kase sisse ning hiljem põgenes koos Sipriaga NSV Liitu. Arvatavasti sattusid mõlemad suure terrori ajal Jossif Stalini põlu alla ja hukati 1938. aastal.

Sillad

Et takistada valitsusvägede Tallinna toomist, lasti õhku Vasula sild Tartu ja Tapa vahelisel raudteel ning hiljem Mustjõe sild Aegviidu lähedal Tapa–Tallinna raudteel.

NSV Liidu relvajõud

NSV Liit oli kogunud Eesti piirile väeüksusi tagavaraõppuste sildi all. NSV Liidu laevad dessantväelastega seisid Tallinna lähistel Soome lahel. Plaani kohaselt pidi abi kohale kutsutama Tallinna peapostkontorist pärast selle vallutamist.

NSV Liidu asutused Eestis

Tallinnas asusid Nõukogude Liidu transiidifirmad Dobroflot ja Tsentrosojuz, nende firmade töötajate sildi all tulid riigipöördekatsest osavõtjad Eestisse.

3. jaanuaril 1925 vabastasid Eesti võimud NSV Liidu saatkonna 1. sekretäri Isaac Sokolovitzi, kes oli vangistatud 1. detsembri hommikul, kui ta tahtis saatkonda tagasi minna. Tal oli kaasas nimekiri, kellele ja kui palju ta oli öösel maksnud riigipöördekatses osalemise eest. Raha olevat ta saanud Kominterni peakorterist Moskvas. Nõukogude Liidu valitsus ähvardas katkestada diplomaatilised suhted Eestiga, kui Sokolovitzit ei vabastata.

Mässust osavõtnute karistamine

Pärast riigipöördekatse mahasurumist kuulutas valitsus kogu riigis välja sõjaseaduse ning kindral Johan Laidoner nimetati Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Riigivanem Friedrich Akel ütles Riigikogus 1. detsembril 1924: "Selleks pidas Vabariigi Valitsus tarvilikuks sõjaväelist võim koondada ühe isiku kätte. Aluseks on Vabariigi Valitsusel selleks olnud põhiseaduse § 80, mis küll mitte tähttähelt, kuid siiski sisu järele Vabariigi Valitsusele minu arvates selle õiguse annab." Sellega tunnistas Friedrich Akel ise oma seaduserikkumise üles. Sõjaseaduse kehtestamine kinnitati Riigikogu poolt, kuid sõjavägede ülemjuhataja nimetamine mitte. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik, eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud, röövinud jne. Sõjakohus (sõjaväljakohus) langetas otsuseid lihtmenetluse korras. Otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine. Välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut.

Mässust osavõtnute saatus Nõukogude Liidus

Jaan Anvelt pääses põgenema Venemaale. Tema oponendid eesti kommunistide hulgas, kes kritiseerisid mässu blankistlikku läbiviimist, represseeriti. Kuid ka Anvelt ja Rudolf Vakmann sattusid hiljem Stalini põlu alla ja Suure terrori ajal nad hukati.

15. mail 1938 hukati ka Lasnamäe lennuväljalt põgenenud aviomotorist Alfred Kaat.

Eesti sündmustel oli Venemaal suur poliitiline järelkaja. Ülestõusu nurjumise eest vastutavaks peeti Kominterni täitevkomitee esimeest Grigori Zinovjevit, keda paljud tippkommunistid olid senini pidanud Lenini järglaseks. Detsembrimässu ebaõnnestumise tõttu kaotas Zinovjev oma reputatsiooni ning tähtsuse parteis.

Mässajate omaste abistamine

Et paljude mässajate perekonnaliikmed olid jäänud toitjata, asutati nende abistamiseks poliitilistel põhjustel abitarvitajate olukorda sattunutele abiandmise komitee, mille käsutusse riigikassast määrati 1 miljon marka. Abistatavate seas olid ka enne 1. detsembrit 1924 arreteeritud kommunistide perekonnad. Toetusi anti välja kohalike omavalitsuste kaudu. Ainuüksi Tallinnas abistati 40 perekonda. Teiste seas anti toetust sõjakohtu otsusel hukatud leitnant Rätsepa abikaasale.

Riigipöördekatse mahasurujate autasustamine

Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabadusristi, kuigi see ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer (postuumselt), Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup).

Riiklikud matused

4. detsembril toimusid riigipöördekatse mahasurumisel hukkunud 21 inimese matused. Matuseteenistusel Tallinna Kaarli kirikus teenisid Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop Jakob Kukk ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander. Ülempreester Anton Laar rääkis vabadusvõitlusest. Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse nimel kõneles riigivanema asetäitja, rahaminister Otto Strandman, Riigikogu nimel Jaan Tõnisson. Viimasena kõneles siseminister Theodor Rõuk.

Kirstud viidi vankritel mööda Kaarli puiesteed Vabaduse väljakule. Sealt pöördus üks 9 puusärgiga rongkäik läbi Harju tänava Balti jaama poole: kolonelleitnant Hermann Rossländer, kapten-major Karl Stern, nooremleitnant Helmuth Viiburg, nooremleitnant Oskar-Martin Punisson ja kadett Aleksander Tomberg viidi Laiuse õigeusu kalmistule, kadett Aleksander Teder viidi Tartu sõjaväekalmistule, kadett August Udras viidi Vastseliina kalmistule, piirivalvur Johannes Kruusmann viidi Märjamaa kalmistule ning Toomkooli inspektor Eduard Grünwald viidi Kopli kalmistule. Puusärke kandsid ohvitserid ja kadetid õlgadel, vaid Sternil oli vanker, mille järel kõndis kindral Johan Laidoner. Leinarong peatus ka Raekoja platsil ohvitseride kasiino ees, kus orkester mängis kasiino aknalt "Jumal sull' ligemal". Balti jaamas asetati puusärgid kolmele vagunile.

Teine rongkäik läks mööda Kaupmehe tänavat praegusele Siselinna kalmistule (Vana-Kaarli kalmistule ja sõjaväekalmistule). Teeääred olid kõikjal täis leinavaid pealtvaatajaid, akendel oli küünlaid, lipud olid pooles vardas, kirikukellad helisesid ja kalmistu kohal tiirlesid lennukid. Kaarli surnuaiale asetati välissaadikute, korporatsioonide, koolide, linnade ja teenistujate liitude poolt kokku 40 pärga.

Hinnanguid

1. detsembril 1925 pidas Viljandi linnapea Jaan Vares kõne, kus ta ütles: "Oleksid 1. detsembril 1924 kommunistid võitnud, siis oleksid saksa mõisnikud oma mõisad uuesti tagasi saanud, 700-aastane orjus oleks uuesti pääle hakanud ja seda veel hullemini kui enne."

"Ülestõusu ettevalmistamisel ja läbiviimisel tehtud vigade tõttu läks kodanlusel korda Tallinna proletariaadi kangelaslik ülestõus maha suruda. Need vead said võimalikuks seetõttu, et EKP Keskkomiteesse oli pugenud maskeeritud reetur Anvelt, kes teadlikult ignoreeris marksistlik-leninistlikku õpetust relvastatud ülestõusust."

1. detsembri ohvrite mälestuspäeva tähistamine

Kuni 1934. aastani tähistati 1. detsembri ohvrite mälestuspäeva igal aastal; seejärel hakati Kaitsevägede Staabi ülema korraldusel seda tähistama iga viie aasta järel.

Riigipöördekatse mahasurujate represseerimine Nõukogude Liidus

Aastatel 1940–1942 mõistsid NKVD tribunalid surma kaksteist 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisega seotud ametiisikut, sealhulgas riigivanem Friedrich Akeli.

Mälestusmärgid

Rahvasuus Tondipoiste ausambaks kutsutud mälestusmärk püstitati 1928. aastal neljale Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste sõjakooli kadetile, kes hukkusid 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus – Aleksander Tederile, August Udrasele, Arnold Allebrasele ja Aleksander Tombergile. Monumendi autor oli kujur Amandus Adamson ning seda peeti üheks võimsamaks mälestusmärgiks Eestis. Samba vundamendi läbimõõt oli 20 m ja graniidist postamendi kõrgus üle 8 m. Monumenti ilmestasid 4 bareljeefi (1,5 elusuuruses portreereljeefid), pärg ning skulptuur. Figuraalse grupi kõrgus oli 2,5 m. See kujutas kadetti, kes hoiab põlvel oma haavatud sõpra. Monumendi hävitas Nõukogude okupatsioonivõim 1941. aastal.

Mälestusmärgi taasavamine 15. mail 2009

Mälestusmärgi taastamise mõtte algatas erukolonelleitnant Jaak Haud (Kaitsekolledži ülema kohusetäitja aastatel 1993–1997) kodanikualgatuse korras 2002. aastal. Tallinna Linnavalitsus otsustas ausamba algses asukohas taastada. Uue skulptuuri tegemise konkursi võitis Jaak Soans. Monumendi kõik osad taastati vanade fotode alusel täies mahus. Lisati kaks mälestustahvlit. Mälestusmärgi pidulik taasavamine toimus Tallinna päeval, 15. mail 2009.

 Pikemalt artiklis 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monument

1. detsembril 1974 avati Tallinnas skulptor Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa loodud 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu mälestusmärk Balti jaama juures nende mälestuseks, kes 1. detsembri riigipööret üritasid. Monument lammutati 1990. aastate algul kolmeks osaks, mis asuvad praegu Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tagahoovis. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust osavõtnud peal on.

1985. aastal toimus kohtuprotsess kolme mehe üle, kes skulptuuri hävitada püüdsid. Tol ajal oli üks Eesti NSV Ülemkohtu kohtunikest Ain Seppik, kes lükkas noorukite apellatsiooni tagasi. Seda heitis Isamaaliit talle 2003. aastal ette (Seppik oli siis siseminister).

 Pikemalt artiklis 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu mälestusmärk

Kujutamine kunstis

16. oktoobril 2008 esilinastus Tallinnas 1. detsembri riigipöördekatse teemaline mängufilm "Detsembrikuumus". Filmi režissöör on Asko Kase, stsenaristid Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre.

Kirjandus

• J. Saar. Enamlaste riigipöörde katse Tallinnas 1. detsembril 1924 : osawõtjate tunnistuste ja uurimise andmete järel. Tallinn: Valvur, 1925. (2., faksiimiletrükk Tallinn: Monokkel 1992; teos ilmus 1925. aastal ka prantsuse keeles)
• Abe Liebman. 1924. a. 1. detsembri relvastatud ülestõus. 52. raamat sarjast Eesti NSV Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühing. Eesti Riiklik Kirjastus 1950
• Ago Pajur. "Kas kaitsevägi oli valmis?" – Kas nad lahkusid Moskva rongiga?: 1. detsember 1924: artikleid ja dokumente. Tallinn, 1996.
• Seppo Zetterberg. Viron Historia. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007. ISBN 9517465203.
• "Punaste mässukatse 1924. Esimese detsembri protokoll. Kindralleitnant Laidoneri ettekanne". Eesti Päevaleht (Stockholm), 29. november 1978, nr 90, lk 3.
• "Eestlasest spioon Vene aadlimehena". Esmaspäev, 5. september 1932, nr 36, lk 5.
• Uuemad teated kommunistide mässust Meie Maa, nr 95 (474). 6. detsember 1924, lk 3.
• Der Aufstand in Reval, in: (A. Neuberg) Hans Kippenberger, M. N. Tuchatschewski, Ho Chi Minh: Der bewaffnete Aufstand. Versuch einer theoretischen Darstellung. Eingeleitet von Erich Wollenberg, Frankfurt am Main (Europäische Verlagsanstalt) 1971, S. 42-66. ISBN 3-434-450006-8 Pärast seda, kui Wollenberg oli peatüki autor Józef Unszlicht.

Välislingid

• Uprising of December 1, 1924. – Baltic Defence Review, 2/1999.
• 1924. aasta detsembrimäss (näitus Riigiarhiivis).
• Allar Viivik. Riigikukutamise kurb grimass, ohtuleht.ee, 27. november 2004.
• Ain Vislapuu. 1924. aasta 1. detsember Viljandis – kas nad olid mässuks valmis, www.muuseum.viljandimaa.ee, aastaraamat 2004.
• Olaf Esna. 1924. aasta 1. detsembri võimuhaaramiskatse Pärnus, parnupostimees.ee, 20. juuni 2006.
• Alo Lõhmus. "Riigipöördekatse eelmäng: propagandasõda Eesti vastu novembris 1924", postimees.ee, 6. mai 2007.
• Vello Salo "Aprillitame Jüriöö?", postimees.ee, 4. detsember 2008.
• Arvi Tapver. Ajalugu versus äkšn, kes-kus.ee, 1/2009
• Vello Salo. Esimese detsembri lööksalkade juhtkond. – Tuna, 2009. nr 1, lk 88–90.
• Heiki Suurkask. 1. detsember 1924 – terroristide rünnak Tallinnale, mitte proletariaadi ülestõus forte.delfi.ee, 1. detsember 2012.
• Peeter Järvelaid. Riigimeestest ja napsumeestest, uudised.err.ee, 21. detsember 2016.