Árni Magnússon

Árni Magnússon (13. november 1663 – 7. jaanuar 1730) oli Islandi õpetlane ja käsikirjade koguja.

Tema kogutut säilitatakse tänapäeval nii Kopenhaagenis kui ka Islandil (temanimelise käsikirjade koguna).

Noorpõlv

Árni sündis aastal 1663 Lääne-Islandil, Dalasýsla maakonnas Kvennabrekka asulas, kus tema isa Magnús Jónsson oli esialgu jutlustaja ja hiljem seadusemees (Sýslumaðr). Tema ema Guðrún Ketilsdóttir oli Hvammuri ülemdiakoni Ketill Jörundarsoni tütar. Teda kasvatasid tema vanavanemad ja ta onu. Olles saanud 17, astus ta Skálholtis asunud kirikukooli. Aastal 1683 läks ta koos isaga, kes oli osa kaubanduse alast lobitööd tegevast seltskonnast, Taani, et alustada õpinguid Kopenhaageni Ülikoolis. Sealt sai ta pärast kaks aastat kestnud õpinguid kraadi attestus theologiæ ning temast sai ka kuningliku antikvaari Thomas Bartholini assistent. Magnússon aitas tal ette valmistada teost "Antiquitates danicæ" ning ta kirjutas ümber, tõlkis ja annoteeris tuhandeid lehekülgi Islandiga seotud materjali.

Pärast õpinguid

Pärast Bartholini surma aastal 1690 sai Magnússonist raamatukoguhoidja ning Taani riigimehe Matthias Mothi, kuninga armukese Sophie Amalie Moth venna, sekretär. 1694. aasta lõpust 1696. aasta lõpuni viibis ta Saksamaal, et eelkõige hinnata raamatute kollektsioone, mida ülikoolile oli pakutud, kuid ta pikendas oma sealviibimist. Vahepeal aga määrati ta ilmselt tänu oma tööandjale ülikoolis professoriks, kuid kuna ta ei olnud kunagi midagi trükis avaldanud, andis ta ikka veel Leipzigis viibides välja köite mõnede Taani kroonikatega, mida ta oli Bartholini alluvuses töötades kopeerinud. Naasnud Taani, jätkas ta tööd Mothi alluvuses. 1697. aastal määrati ta ka Kuningliku Salaarhiivi (Det Kongelige Gehejmearkiv) sekretäriks. Aastal 1699 andis ta Mothi soovil anonüümselt välja ühe nõidusega seotud kohtuasja, kus Moth oli olnud kohtunikuks, kirjelduse ("Kort og sandfærdig Beretning om den vidtudraabte Besættelse udi Thisted").

Tagasi Islandil

Kuningas määras ta koos Páll Vídalíniga uurima olukorda Islandil ning see võttis aega kümme aastat: töö kestis 1702–1712 ja enamuse sellest ajast veetis Magnússon Islandil. Kopenhaagenis käis ta kahel talvel: esimest korda selleks, et esitada kaubanduslikke ettepanekuid ning teisel käigul, mis oli seotud ühe kohtuasjaga, ta abiellus. Uurimuse lõpptulemuseks olid Islandi 1703. aasta rahvaloendus ja maade register "Jarðabók". Töö neist viimase kallal lõppes alles 1714 ning see tuli pärast Árni surma taani keelde tõlkida. Eeldati, et ta tõlgib selle ise, kuid see oli üks mitmest ametlikust ülesandest, mida ta eiras. Trükis anti see lõpuks välja 11 köites vahemikus 1911–1941

Kuid kuninga poolt seatud ülesanne oli väga lai ja sisaldas väävli kaevandamise võimalikkuse uurimist, kalapüügikohtade hindamist ja õigusemõistmise haldamist. Sellega kaasnes aga kaebusi õigusliku kuritarvitamise kohta ning kahe mehe järelepärimised kunagiste kohtuasjade kohta ajasid ametnikud vihale ja nemad omakorda kaebasid nende peale Kopenhaagenisse.

Kopenhaagen

Naasnud 1713. aastal Kopenhaagenisse, kus ta elas elu lõpuni, töötas ta algul raamatukoguhoidjana. 1720. aastal sai ta arhiivi mitteametlikuks juhiks ja hiljem ülikooli raamatukogu aseraamatukoguhoidjaks ning võimalik ka, et pearaamatukoguhoidjaks. Lisaks võttis ta ülikoolis käsile ka oma filosoofia ja Taani muinasesemete professuuri, mis oli talle määratud aastal 1701. Aastal 1721 määrati ta ka ajaloo- ja geograafiaprofessoriks. Sigurgeir Steingrímssoni teooria järgi kulutas ta aga suure osa ajast üliõpilaste eraviisilisele juhendamisele (raha eest) ega pruukinud traditsioonilisi ülikooliloenguid pidadagi.

Käsikirjade kogumine

Árni Magnússonil oli terve elu kirg käsikirjade (peamiselt Islandi, kuid ka muude Põhjamaade omade) kogumise vastu. On tõenäoline, et see sai alguse Bartholinist, kes käskis Magnússonil, kui too naasis aastal 1685 seoses isa surmaga ajutiselt Islandile, tuua sealt kaasa iga käsikiri, mille ta vähegi kätte sai, ning saatis ta seejärel ka aastatel 1689–1690 Norrasse ja Lundi, et neid veelgi juurde koguda. Lisaks oli tema onu olnud kirjamees ja tema vanaisa Ketill Jörundsson väga viljakas ümberkirjutaja. Kui ta kogumist alustas, olid enamik tähtsamatest koodeksitest juba Islandilt ära viidud ja need olid leidnud koha kas Kopenhaagenis kuninglikus kogus või erinevates Skandinaavia riikides erakogudes. Alles aastal 1685 keelustas kuningas Bartholini ärgitusel Islandi käsikirjade müügi välismaalastele ning nende riigist välja viimise.

Kuid siiski oli kogumiseks küllalt järgi ning seda eriti Magnússonile, kes oli huvitatud ka tagasihoidlikest asjadest ning oli nõus millegi endale saamise nimel tegema kõike. Kui Bartholin suri, aitas Magnússon tema vennal valmistada raamatuid ja käsikirju müügiks ette ning kindlustas selle, et sai endale Islandiga seotud käsikirjad (sealhulgas olulise saagade kogu "Möðruvallabók"). Tänu oma sidemetele Mothiga oli Magnússonil ka poliitilist mõju ning selle kasutamise eest sai ta edasi püüdlevatelt islandlastelt raamatuid ja käsikirju. Kümne aasta jooksul, mil ta viibis kuninga soovil Islandil, oli tal kuninga kirja alusel ligipääs kõikidele Islandil leiduvatele käsikirjadele ning lisaks oli tal kaasas oma kollektsioon ja ta töötas selle kallal talviti. Kõik need materjalid ning ka uurimisega seotu jäi temast Islandile maha kui ta tagasi kutsuti ning saadeti hiljem, aastal 1721, talle järele. Mida ta ei suutnud endale saada, selle laenas ta ümber kirjutamiseks ja Kopenhaagenis töötas tema heaks mitu ümberkirjutajat. Tema kogust sai aegade jooksul suurim omataoline. Kahjuks aga põles tema maja 1728. aasta Kopenhaageni suures tulekahjus maha, kuid oma sõprade abiga suutis ta päästa enamuse käsikirjadest. Siiski läks midagi ka kaduma: sealhulgas pea kõik trükitud raamatud ja vähemalt üks unikaalne ese. Tema teenistuses olnud ümberkirjutaja Jón Ólafsson kirjutas hiljem ühe käsikirja mälu järgi üles, kuna nii käsikiri ise kui ka tema poolt sellest tehtud koopia hävinesid.

Árni Magnússoni on süüdistatud selles, et ta viivitas liiga kaua, enne kui hakkas oma kollektsiooni kolima. Lisaks ei olnud ta oma valduses olevat põhjalikult inventeerinud ning ta ise arvas, et tulekahju tekitatud kahjud olid suuremad, kui üldiselt arvati. Hävines kõik, mida hoiti ülikooli raamatukogus, sealhulgas paljud Islandiga seotud dokumendid, mis on siiski tänu tema poolt Bartholinile tehtud koopiatele tänapäevani säilinud. Enamik professoritest jäi kõigist oma raamatutest ilma.

Talle andsid tema töödes nõu ning ka tema aitas meelsasti õpetlasi kõikjalt üle Euroopa. Eriti aitas ta Norra ajaloolast Þormóður Torfasoni kui viimane valmistus oma tööd avaldama; nad olid esimest korda tutvunud siis kui Magnússon Bartholini ülesandel Norras käis. Raamatu "Íslendingabók" teine trükk, mis anti välja Oxfordis, on põhiliselt Árni Magnússoni tõlge ja sisaldab tema kommentaare, kuigi toimetajaks on märgitud Christen Worm. Magnússon salgas selle maha kui noorpõlvekatsetuse.

Magnússoni komme pedantselt allikatele viidata oli oma aja kohta tavatu, ta pööras palju tähelepanu ka täpsusele.

Abielu ja surm

Árni abiellus aastal 1709 kuningliku sadulsepa lese Mette Jensdatter Fischeriga, kes oli temast 19 aastat vanem (teistel andmetel vaid 10 aastat vanem) ja heal järjel. Vaid mõni kuu pärast abiellumist läks ta tagasi Islandile, et jätkata oma tööd maade registriga ning kuni tema Kopenhaagenisse naasmiseni suhtlesid nad kirja teel.

Ta elas vaid veidi rohkem kui aasta pärast 1728. aasta tulekahju, sõltudes elukohtade leidmisel oma sõpradest ja kolides selle aja jooksul kolm korda. Järgnev talv oli karm ning kui Magnússon ühel päeval haigeks jäi, pidi ta teiste abi kasutama, et oma testamendile alla kirjutada. Ta suri järgmisel päeval vara ning ta maeti sel ajal jätkuvalt varemeis olnud Kopenhaageni katedraalis (Vor Frue Kirke). Ta naine suri sama aasta septembris ja maeti tema kõrvale.

Ta pärandas oma käsikirjakogu riigile koos klausliga selle hooldamise ja Islandi üliõpilaste toetamise kohta. Kogu moodustab temanimelise instituudi (Den Arnamagnæanske Samling) ja sellega seotud stipendiumite aluspõhja.

Pärand

Seda, mis Árni Magnússoni kogust alles jäi, tuntakse nüüd temanimelise käsikirjakoguna (taani keeles "Den Arnamagnæanske Håndskriftsamling", islandi keeles "Handritasafn Árna Magnússonar") ning see on jaotatud kahe tema järgi nimetatud asutuse vahel: Den Arnamagnæanske Samling Kopenhaagenis ja Árni Magnússoni instituut (Stofnun Árna Magnússonar í íslenskum fræðum) Reykjavíkis. 2009. aastal lisati Árni Magnússoni käsikirjade kogu Taani ja Islandi ettepanekul UNESCO maailmapärandi nimitusse.

Teda oli kujutatud praeguseks käibelt kõrvaldatud 100-kroonisel rahatähel.

Nobeli kirjandusauhinna pälvinud kirjaniku Halldór Kiljan Laxnessi romaanis "Islandi kell" ("Íslandsklukkan") esinev tegelane Arnas Arnæus põhineb Árni Magnússonil. Raamat räägib tapmissüüdistusest Jón Hreggviðssoni nimelise tegelase vastu, kelle süüdistus osaliselt Árni ja Vídalíni uurimistöö tulemusena lõpuks tühistatakse.

Ka Jules Verne'i raamatu "Reis maakera südamesse" tegelane Arne Saknussemm põhineb Magnússonil.

Allikaid

• Hans Bekker-Nielsen & Ole Widding. Tr. Robert W. Mattila. "Árne Magnússon, the Manuscript Collector". Odense University Press, 1972.
• Már Jónsson. "Arnas Magnæus Philologus (1663–1730)". Viking collection 20. Odense: University Press of Southern Denmark, 2012. ISBN 978-87-7674-646-9.